Kas varsti otsustab inimese sobivuse üle mingile ametikohale tema günekoloog?
Muidugi on siin palju asjaolusid, mis lausa kriiskavad nimetamise järgi - näiteks, kuidas saab mingi ükiskjuhtum anda alust teatud põhiseadusliku õiguse eiramisele ühe vanusegrupi suhtes? Aga kuna tegu oli siiski eksperdiga, lasin ma lõpuks enda silmad avada ning surusin reaktsioonilised loogikavõbelused endas kindlalt alla.
Nähes pärast seda maailma täiesti uues valguses, tekkis mul muidugi palju küsimusi, millele, mulle tundub, Ülle-Marike Papp veel korralikult pole mõelnud (ma ei esita kriitikat - tegijal ikka juhtub). Näiteks, miks piirduda üksnes seadusandliku võimuga? Kas see siis polegi tähtis, et ERR näitaks mees- ja naisministreid täpselt ühe palju?
Muidugi tekib teatud problemaatika, kuna naisministreid on ainult üks (ja seega, nagu märkis Daniel Sepp ma blogis, tõmbaks iga endast vähegi lugupeetav riik valitsuse hoone ette okastraadi, et kergesti mõjutatavad inimesed seda häbiasja uudistama ei pääseks). Aga kõik mured on lahendatavad. Rohkem optimismi! Võrdõiguslikkuse volinik peaks üksnes palkama ametniku, kes stopperiga vastavate filmilõikude peale kulunud aega mõõdaks.
Ajapikku kadus ka hirm nagu toetuksin oma uues maailmavaates vähemuse arvamusele. 17. novembril köhis kurgu puhtaks teine austatud ekspert, Ilvi Jõe-Cannon. Ning Jõe-Cannoni loogika on juba täiesti vapustav. Lühidalt öeldes argumenteeris ta, et ettevõte saab olla innovatiivne, jätkusuutlik ning (mu isiklik lemmik) "hea praktika järgija" üksnes siis, kui poole tema juhtkonnast moodustavad naised.
Tagurlik loogikapisik mu sees esitas Jõe-Cannoni artikli puhul esialgu mõningast protesti. Näiteks: kuidas saab kogemus tõestada, et sookvoodid on õiglased? Šovinist mu sees leidis, et õiglus on filosoofiline mõiste, mille paikapidavust ei saa mõõta praktilise efektiivsuse järgi.
Teiseks pöörasin tähelepanu asjaolule, et esialgu räägiti sookvootidest üksnes rahvaesinduse piires. Muidugi nõuab eetiline progress pidevat piiride laienemist, kuid riigi seisukohast on firmajuht rahvasaadikuga võrreldes lihtsalt üks suvaline töökoht. Pealegi märkis Jõe-Cannon, et me peaksime üksnes alustama riigiettevõtetega - Eesti Energia, Estonian Air, Eesti Raudtee... Kuid miks ainult Eesti Raudtee juhtkond? Kas vedurimeeste endi seas polegi võrdõiguslikkust vaja? Nemad on seal ju sada protsenti mehed! Jõe-Cannon, kus on sinu silmad? Issand, sa näed, aga ei mürista!
Aga järele mõeldes sain siiski aru, et Jõe-Cannoni loogika on just nimelt see, millena see mulle kohe alguses tundus - laitmatu! Ning kui juba selline argumentatsioon ei veennud teid sookvootide vajalikkuses, suudan üksnes karjuda, just nagu noored neiud kondoomireklaamis: Mis sul viga on?!
Eks pööbli seas võtavadki sotsiaalsed protsessid kaua aega, ent õnneks on kõrgemal tasemel juba ammu tõde taibatud. Nii saime oktoobri lõpus lugeda Postimehe lisast huvitavat artiklit pealkirjaga "Euroopa võib vajada ettevõtetesse naissoost nõukogu liikmeid importida" (sic).
Sõnad kõlavad karmilt, aga selline on tõesti reaalsus: taas on kätte jõudnud aeg, kus peame inimesi kvoodi alusel importima. Ärge laske end eksitusse viia - loomulikult pole tegu mingi stalinistliku "ebasotsiaalsete elementide" küüditamisega, vaid ikkagi õilsa sookvoodiga, millega võib õigustada kõike.
Muidugi pean märkima, et sookvootide põhimõttest on väga valesti aru saadud. Aeg-ajalt kuuleb ikka mingit juttu selle kohta, et tegu on võrdsuse kaitsmisega, kuna naiste ja meeste vahel ei ole mingeid olulisi erinevusi. See on üdini väär seisukoht ning selle levitajaisse soovitan suhtuda mõistva huumoriga.
Miks peaksime me esiteks jagama inimkonna kaheks, "vorstiga ja vorstita", ja tegema siis niivõrd jõulisi pingutusi, veenmaks inimesi, et tegelikult mingeid erinevusi ikkagi ei eksisteeri? Sookvoodid ei aita saavutada ühiskonda, kus inimese positsioon määratakse tema isiklike saavutustega ning soost sõltumata, vaid kus tema positsioon määratakse just nimelt soo tõttu.
Või teisiti öeldes: sookvoodid ei ole mitte võrdsuse kaitse vaid selle tekitamine. Sookvootidega võitleme me otseselt anakronistliku arusaama vastu, mille järgi võrdsus tähendas üksnes inimeste kohtlemist võrdsetel alustel. Tänapäeval räägime me eelkõige sellest, et inimesed on võrdsed, st täpselt ühesugused. Muidugi on sellise postulaadi sisu faktilise iseloomuga, ent samas tuleb seda kaitsta kui moraalinormi, võideldes usinalt kurjuse jõudude vastu.
Ainult läbi sellise kahetise suhtumise on üldse võimalik sookvoote mõista; kui tegu oleks üksnes faktiga ("kõik inimesed on võrdsed"), peaksime piirduma selle tõesuse kontrollimisega. Ent muutes selle samal ajal moraalinormiks, võitleme tegelikult selle eest, et see tõesti muutuks tõeseks.
Jõe-Cannon lõpetas artikli sünge hoiatusega: "Kui mainitud vajalikke samme Eesti riigis ette ei võeta, võib arvestada sellega, et meie majandus ei suuda konkureerida maailmaturul ja meie andekad lähevad ära." Kui jõudsite juba unustada, milles need vajalikud sammud seisnevad, siis selle võttis kokku üks kommentaatoritest: "Edaspidi hakkab otsustama seda, kas inimene sobib teatud ametisse või ei, günekoloog!"
Soovitan antud temaatikasse suhtuda äärmise tõsidusega!
