Aleksei Rudenko ema: pojale jäi plekk külge
Liivi Rudenko sõnul ootas poeg seda, et kohus lõppeb tema vabastamisega. „Aga see plekk on tal küljes, selline vabastamine ei olnud päris õige,“ ütles ta kohtuotsuse kohta, mis küll vähendas karistust, kuid ei mõistnud lendureid õigeks. „Talle määrati vangistus, millest üle poole aasta on ta ära istunud. Õige oleks, kui täitsa õigeks oleks mõistetud.“
Kohus nimelt vähendas esimeses astmes lenduritele määratud karistust ja luges selle seni vahi all viibitud ajaga kantuks.
„Homme peaks ta jõudma Peterburi ja sealt edasi kas Tallinnasse või Riiga, kus tal on korter,“ rääkis ema Liivi Delfile. „Kuhu ta esimesena tuleb, oleneb sellest, kuidas ta Peterburist edasi saab. Siia ta tuleb kindlasti, aga võib-olla veidi hiljem. Mis ta edasi tegema hakkab, sellest me rääkinud ei ole, seda jõuab veel.“
Meedia suure tähelepanu all
Ema Liivi sõnul sai ta pojaga küll telefonitsi vestelda, aga esimese kõne ajal ei kuulnud ta peale tervitussõnade midagi.
„Seal tõusis niisugune kisa. Kõik need korrespondendid, kes seal temaga rääkida tahtsid,“ kirjeldas ta. „Me ei saanudki kohe rääkida. Pärast ta helistas veel tagasi.“
Liivi Rudenko tunnistas, et ka tema ise on täna suure meedia tähelepanu all. „Ega neid tundeid ei ole jõudnudki tunda,“ lausus ta. Ajakirjanikud helistavad üksteise võidu ja Delfi esimese telefonikõne ajal lepime kokku vaid hilisemas tagasihelistamises, sest proua Liivi annab parajasti intervjuud „Aktuaalsele kaamerale“.
Enne erafirmasse tööle asumist töötas Aleksei Rudenko ema sõnul Air Balticus. „Aga seal muutus töögraafik ebastabiilseks ja ta läks sealt ise ära,“ meenutas Liivi Rudenko. „Mõtles, et läheb väikefirmasse, kus oli üsna suur palk, aga ta ei teadnud, et see niisugune räpane asi on.“
Liivi Rudenko on kõigile abi eest tänulik. „Tänan kõiki inimesi, kes toetasid meid ja kes aitasid,“ tänas ta. Kõige suuremad tänusõnad ütles ta oma riigile ja välisministeeriumile, kes asusid kohe tegutsema, kui pere abipalvega nende poole pöördus.
„Nad ei saanud varem seda teha, sest me ei pöördunud varem nende abi järele,“ rääkis Liivi Rudenko ja meenutas, et asi tuli avalikuks läbi interneti. „Peale seda oleks vaikimine juba mõttetu olnud.“
Ema sõnul oli vaikimine lennufirma omaniku väljapressitud samm. „Tema palus mitte tõsta kära,“ kõneles ta. „Lõppude lõpuks olid poisid seal nagu pantvangid. Ise põgenes ta Venemaale, Venemaa teda välja ei anna. Me pakkusime pojale, et me tõstame kära, aga kui me lõpuks pöördusime abi saamiseks riigi poole, siis asusid nad kohe tegutsema.“
Ema sõnul ei olnud pojal kinnipidamisel halvad tingimused. Ta oli ühises kambris kohalike kurjategijatega, aga mitte oma kaassüüdistatavaga. „Neile toodi eraldi sööki ja nad käisid jalutamas,“ kirjeldas ta.
Ema sõnul küsis ta pojalt, kas teda kinnipidamisel kiusati, millele poeg oli vastanud: „Ema, nad on kõik nooremad kui mina ja nad kõik vaatavad minu poole alt üles. Mina käsutan neid, et nad veidi kasiks ennast ja koristaks kambrit.“
Liivi Rudenko tänas veelkord kõiki inimesi, kes teda ja poega toetasid. „Mitte ainult Eestis, aga ka välismaalt sugulased ja sõbrad, eriti Venemaalt,“ rääkis Liivi. „Aleksei ju lõpetas Venemaal lendurite kooli ja suunati siis Tallinna. Täna helistasid isegi need tuttavad ja sõbrad, kellega ma kunagi lapsepõlves Siberis väljasaadetuna koos
olid.“
Tadžikistani Hatloni rajoonikohus vabastas täna Eesti kodaniku Aleksei Rudenko ja Venemaa kodaniku Vladimir Sadovnitši.
Sadovnitši ja Rudenko vahistati märtsis ning mõisteti vangi 8. novembril. Moskva väitis, et süüdistused salakaubaveos ja ebaseaduslikus piiriületamises olid poliitiliselt motiveeritud ning deporteeris mitusada Tadžikistani võõrtöölist.
Tadžikistani prokurör Azim Azimov, kes varem ütles, et karistus on liiga karm, palus kohtul teisipäeval vähendada selle pikkust kahele ja poolele aastale. Ta tegi ettepaneku, et piloodid vabastataks amnestiaga 1. detsembril, sest nad on juba kuus kuud vahi all olnud.
