DELFI SOOMES: VIDEO: „Mu poeg tunneb ennast juba soomlasena, aga minu hing ihkab tagasi Pärnusse”
1998. aasta oktoobris Kagu-Soome linna Kouvolasse abikaasa järel elama asunud Reet Tompak oskas Pärnust pärit eestlasena soome keeles ainult paar sõna: hei ja moi. Tänaseks kasvatab ta üksinda oma poega, töötab kassapidajana kohvikus ning peab kodus juuksurisalongi, kus kõige staažikamad kliendid käivad juba 13. aastat.
Soomlannade hulgas on aga juba aastaid kasvanud trend hoopis Eestis juuksuris käimine. Kes oleks veel sobivam inimene vastama küsimusele, mis neid sinna ajab, kas hind või kvaliteet, kui Eestist pärit Soome juuksur.
„Ma arvan, et see on ikka see hinnavahe. Eesti on nii lähedal ja sinna pääseb nii lihtsalt, et neil on hea seal tihti käia.“
Integreerumine Soome ühiskonda algas Reet Tompaku jaoks neljatoalise korteri ühest toast, mille juba varasem omanik oli moondanud juuksuri töötoaks.
„Olin olnud viis kuud Soomes, kui võtsin vastu esimesed kliendid. Ega ma ei osanud ju keeltki ega midagi, nii et eks see oli parasjagu selline külma vette viskamine. Aga hästi toimis.“
Võtnud istet mugavas juuksuritoolis, uurin Tompakult, kas soomlane on ka nõudlik klient.
„Tegelikult ei ole soomlased nõudlikud. Ma ei oska nüüd võrrelda eestlastega, ma ei ole Eesti klienditeeninduses kaua töötanud, aga nõudlikud ei ole soomlased mingil juhul. Pigem teinekord isegi liiga leplikud.”
“Aga kui võrrelda Eesti ja Soome klienditeenindust, siis siin on klienditeenindus ikkagi palju parem. Klienti võetakse palju rohkem arvesse.“
Juuksurina on Tompaku hinnangul lihtsam töötada kui kohvikus — kliendisuhted on pikad ja usalduslikud, millest kõnelevad kas või kliendi korjatud ja Tompakule toodud vaarikad, mida perenaine on poetanud samal hommikul valminud kohupiimakooki. Rahvus või soome keele kõla selliste suhete puhul tähendust ei oma.
„Aga leti taga olla… seal on võõrad inimesed ja väga tihti saan ma kummalise pilgu osaliseks, sest mul on aktsent. Muidugi aitab sel juhul nimesilt rinnas.“
Kui nimesilt ära seletab, millest aktsent tuleneb, kaob Tompaku sõnul ka kummaline pilk.
„Siis ei ole see enam mingi probleem. Tihti küsitakse, kust sa Eestist pärit oled ja meenutatakse, et „oi, me oleme seal käinud“. Mina ei ole küll saanud negatiivset suhtumist seetõttu, et ma ei ole soomlane.“
„Mu hing tahab tagasi Pärnusse“
Tööväliselt pole Tompakul aga soomlastega eriti sügavaid isiklikke suhteid sündinud.
„Võib-olla on viga ka minus endas, ma ei ole ka kuigi aktiivne ega otsi väljastpoolt kodu uusi tuttavaid. Aga sõbrannad on mul siin siiski eestlased, kellega ma olen Soomes tuttavaks saanud.“
Nii polegi ime, et Tompak ise ei tunne põrmugi, et oleks 13 Soomes elatud aastaga kuidagi vähem eestlaseks või rohkem soomlaseks muutunud. Jõuamegi üheskoos järeldusele, et Soome kolijate esimene põlvkond ehk siis täiskasvanud vanemad, üldjuhul säilitavad eesti identiteedi. Teine lugu on aga teise põlvkonna ehk lastega, kes hakkavad teinekord omandama asukohamaa identiteeti juba esimestel aastatel.
„Just ükspäev võtsin jutuks pojaga ja küsisin, et kellena sa ennast tunned — eestlase või soomlasena. Tema ütles, et soomlasena. Olgugi, et meil on Eesti kodakondsus ja kodune keel on eesti keel. Noortel see sotsiaalne elu on on ikka nii suur, et see võtab lõpuks võidu…“
Reet Tompaku elus on olnud mõned hetked, mil kaalukauss oleks võinud loomulikul teel kalduda Eestisse tagasipöördumise kasuks. Aga sellest hoolimata on habras naine otsustanud oma Soome väikelinnakodus edasi elada.
„Peale lahutust oli tõesti hetk, kui mul oli võimalus valida, kas minna tagasi või mitte. Aga siis oli poja kool just sellises järgus, et ta oli viiendas klassis. Ta oli ainult soome koolis käinud ning Eestisse tagasipöördumine oleks olnud raske. Ja nii see kuidagi jäi ja siin ma nüüd olen…“
Ka sa kavatsedki siia jääda?
„Praegu ma ei ole küll kuhugi minemas. Aga mu hing ikka raudselt tahab tagasi Eestisse ja Pärnusse. Nii et ükskord ma sinna kindlasti tagasi lähen, aga praegu küll ei oska öelda, millal täpselt. Ma olen selline inimene, et ootan ja vaatan, mida elu toob…“
Aga praegu oled eluga rahul?
„Olen. Ei kurda millegi üle,“ ütleb Tompak, lisab siis: „Võib-olla ainult natuke üksikuks kipub elu minema, eriti nüüd, kui selline pime aeg tuleb ja hakkad mõtlema… aga…“
„Eih! Olen rahul!“ lõpetab ta otsustavalt.
