JUHTKIRI: Ansipi võimu lõpu algus?
”Power tends to corrupt and absolute power corrupts absolutely” ehk “võimul on kalduvus [inimesi ära] rikkuda ja absoluutne võim rikub absoluutselt”, kirjutas lord John Dalberg-Acton 19. sajandi lõpus.
Peaminister Andrus Ansipi käitumise põhjal otsustades peab see lause suurepäraselt paika ka 21. sajandi esimese kümnendi möödudes.
Me mäletame juba 2008. aastast peaministri üleolevat lauset kriisist, milles tema tahakski elada. Sellele järgneva kolme aasta jooksul on peaminister korduvalt üles astunud, kasutades nii tooni kui sisu poolest üleolevat lähenemist oponentidesse, ajakirjanikesse ja lihtsalt teisitimõtlejatesse, olgu nood siis teadlased, ärimehed või kultuuriinimesed.
Tänaseks on peaminister Ansip astunud sammu edasi, alustades omamoodi sõda kahel rindel. Töötukassa reservide riigikassasse kaapamise kava on viinud valitsuse tülli nii tööandjate kui ametiühingutega — üsna pretsedenditu olukord paljude riikide jaoks. Aga meie valitsusjuhil jääb üle nii enesekindlust kui -uhkust ja kõik märgid näitavad, et nii töötuskindlustusmakse määra kui ka reservide osas sõidab valitsus mõlemast tööturu osapoolest teerulliga üle ning Ansip istub roolis ja laseb vilet.
Võimul on kaldus inimesi ära rikkuda ja absoluutne võim rikub absoluutselt…
Peaministri aeglane transformeerumine teravusi loopivaks, seosetuid ning ebaloogilisi argumente kasutavaks ning kõiki alternatiive välistavaks on kiirenenud võrdelises sõltuvuses valimistel saavutatud eduga. Samas on siililegi selge, et oravate suhtelist edu viimastel parlamendivalimistel ei tinginud Ansipi valitsuse geniaalne või inimlik poliitika ega valitsusjuhi suurepärane riigimehelikkus. Pigem oli tegemist euroga seotud helgele tulevikule vihjamise mõjuga kergeusklike hääletajate seas ning mis veel olulisem — sobivalt enne valimisi osavalt välja mängitud idarahaskandaaliga. Hääletati siis mitte niivõrd Ansipi poolt kuivõrd Savisaare vastu.
Praeguseks on eesti valija aga targem. Ta näeb, et euro ei toonud hiilgust, vaid häda, et peaminister on ennast täis ning et lisaks Ansipile ja Savisaarele on Eestis siiski veel teisigi valikuid. Kui valitsus oma suhtumist kiiresti ei muuda, võib selle aasta lõpp vägagi jääda ajalukku kui Ansipi võimu lõpu algus.
