Sisejulgeoleku instituudi nõunik: eestlasi on liiga vähe, meil on vaja immigrante

Pensionäride hulk kasvab ja tööealiste hulk kahaneb ka Eestis. Lahendus, millest siinmail ei ole tahetud ega julgetud rääkida, on immigratsioon, kirjutab Sisejulgeoleku instituudi nõunik Kert Valdaru.

Äsja käis pauk ning maakeral nägi ilmavalgust seitsmemiljardes elanik. Ja aina enam meid saab, sest aastaks 2025 elab planeedil Maa juba kaheksa miljardit inimest. Samas on olukord kummaline: maailma rahvastik küll kasvab, kuid samas vananeb ning töökäsi kipub aina vähemaks jääma.

Venemaal väheneb töökäte arv ühe miljoni võrra aastas, Saksamaal kaob järgneva kümne aasta jooksul tööturult viis miljonit tööealist, Hiinas väheneb töötajate hulk 2025. aastaks 126 miljoni võrra, Euroopas on aastaks 2050 tööturul 63 miljonit töötajat vähem kui praegu. Eestis aga on 2015. aastal tööealisi ligi 13 000 ja aastal 2025 juba 70 000–90 000 võrra tänasest vähem.

Tööjõupuudus toob kaasa järjest suuremad pinged tööturul ja ühiskonnas tervikuna, vähendades muuhulgas ka inimeste turvatunnet. Midagi kardinaalset ette võtmata väheneb suurel kiirusel maksuraha laekumine riigikaukasse, seades ohtu senise elatustaseme säilitamise, rääkimata selle kasvust. Järjest raskemaks osutub maksta väärilist pensioni või palka õpetajatele, politseinikele, päästeametnikele ning teistele riigiametnikele, kes meie heaolu eest igapäevaselt seisavad.

Unistuse heaoluühiskonna jätkumisest koos kvaliteetse ja kättesaadava riigiteenusega sööb vananevas ühiskonnas ära sotsiaalsüsteem. Suur osa riigi tuludest kulub pensioni- ja ravikindlustuse ning sotsiaaltoetustele. Rahandusministeeriumi hinnangul moodustavad Eestis need kulud aastaks 2015 tervelt poole riigieelarve kogukuludest ja suurenevad võrreldes 2011. aastaga 516 miljoni euro võrra ehk ligemale 23 protsenti.

Ühest lahendust neile muredele ei ole, kuid kõigi võimalike lahenduste eelduseks on, et Euroopa rahvastik peab lõpuks suutma ennast ise taastoota. Selleks peab eurooplane lõhkuma oma peas berliinimüüriliku takistuse muna- ja seemneraku vahel ning hankima vähemalt kolm last pere kohta. Kui me ise ei suuda järelkasvu luua, siis loovad selle teised koos oma väärtuste ja tavadega. Olgu öeldud, et 2008. aastal moodustas kaks kolmandikku Euroopa rahvastiku juurdekasvust migratsioon.

Teiseks päästvaks lahenduseks on rasked või ebapopulaarsed otsused. Peamisteks päästelahendusteks peetakse avaliku sektori kulude piiramist, pensioniea tõstmist, senisest vähem hõivatute (naised, noored, eakad, erivajadustega inimesed) aktiivsemat kaasamist tööturule, töö tootlikkuse kasvatamist, väljarände peatamist ning paindlikku immigratsioonipoliitikat.

On küll erandeid, kuid enamik arenenud riike on mõistnud, et olukorra tõsidus nõuab kõigi mainitud päästelahendustega arvestamist. Enam ei piisa keskendumisest vaid ühele neist.

Eesti on juba täna pidanud ellujäämise nimel tõstma pensioniiga, kärpima avaliku sektori kulusid, muutma tööturu seadusandlust tootlikkuse kasvatamise nimel paindlikumaks. Mingil määral on tegeletud ka noorte, naiste ja vähemkaitstute tööhõive tõstmisega. Aga lahendus, millest ei ole Eestis tahetud ega julgetud rääkida, on immigratsioon.

Sõltumata asjaolust, et Euroopa suurriikide juhid Merkel, Sarkozy ja Cameron on kuulutanud multikultuursuse surnuks, on nad tõdenud, et nende riigid vajavad heaoluühiskonna mudeli säilitamiseks välismaist oskustööjõudu. Avalikult on Euroopas välja öeldud, et järgneva neljakümne aasta jooksul vajame erinevatesse sektoritesse juurde ligi viiskümmend miljonit töömigranti.

Ka eestlased peavad julgema tunnistada, et meil ei tule maa seest kulda ega karda, seega saab heaolu kasvada ainult läbi tööjõu oskuste kasvu. Ja kui põliselanikest oskustest ja tööjõust vajaka jääb, tuleb välistööjõudu juurde meelitada.

Enesestmõistetavalt ei saa me väikeriigina lubada rohket migratsiooni. Aga kas Eestis keegi teab, milliseid ja kui palju töömigrante me lähimatel aastakümnetel vajame? Julgen arvata, et mitte. Me ei kipu teadma sedagi, millise omamaise tööjõuga suudame tööturu lähikümnendil mehitada.

Alust selliseks järelduseks annab tõsiasi, et Eestis on hetkel ligi 40 000 pikaajalist töötut, kuid tööandjad kurdavad aina, et kvalifitseeritud tööjõust on suur puudus. Lausa 12 protsenti tööstusettevõtetest peab oma arengu kasvu piiravaks teguriks tööjõupuudust ning ainult 5,6 protsenti ettevõtetest plaanib tööjõuvajadust ette enam kui kolm aastat.

Arvestades Eesti demograafilist dünaamikat — rahvastik kahaneb ja vananeb — peaksime ausalt tõdema: meid, eestlasi, ei ole nii palju, et jaksaksime ära teha kogu töö, mis meie õnne ja heaolu nimel vaja on ära teha. Peaksime julgema senisest enam arutada, kellele ja kui paljudele võõrastest lööme valla luugid ja aknad ning mitte tegema asjatuid bürokraatlikke taksitusi meie riiki tööle tulemiseks.

Seega peame lähiajal suutma mõista, mis on Eestile pikaajalist edu tagavad majandussektorid, kui palju suudame ise, ja kui palju vajame tarkade võõraste abi nende sektorite õitsengu tagamiseks. Sest suuresti ainult nii suudame tulevikus konkureerida teiste riikidega ja säilitada praeguse elatustaseme (ning kui väga hästi läheb, siis seda ka tõsta).

Nii paratamatu kui see ka ei ole, kuid tuleviku ühiskondlikku turvatunnet ei ole võimalik luua ilma nn Targa Immigrandi abita. Kui me aga mõistmisele ei jõua, tulevad siia need, kes ei ole Eestile abiks, vaid vajavad ise abi.

Autor on Sisekaitseakadeemia Sisejulgeoleku instituudi nõunik ja Euroopa rändevõrgustiku Eesti kontaktpunkti juht.