Rudolf Rimmel tegi enesetapu

Laupäeval suri 66-aastasena tuntud luuletaja ja publitsist Rudolf Rimmel.

Vabasurma läinud Rimmel sündis 1937. aastal Ida-Kasahstanis Gerassimovka külas.

Aastatel 1956-1960 õppis ta Tartu riiklikus ülikoolis õigusteadust.

Rimmel töötas ajakirja Pikker juures ning oli ligi 20 aastat üks ajakirja Noorus alustalasid.

Rudolf Rimmelil on ilmunud 16 luulekogu. Neist tuntumad on “Hommik” (1963), “Lüüriline miilits ja kolmteist huligaansust” (1964), “Sfinks sinililledega” (1969), “Pärast haldjasaart” (1977), “Luigelegend” (1980), “Usutunnistus” (1990) ning “Vabamees” (1997).

Lisaks kirjutas ta publitsistikat ning epigramme.

Rudolf Rimmel jättis endast maha kirja “Viimne kujund”:

Iseseisvumine

müü maha mets Ja meri ja kallas liivane
su lahjenenud veri siin pole viimane
müü maha au ja häbi ja veri vesine
nii tunned pole läbi sul ninaesine
müü maha õhk ja vesi müü hingest isamaa
ja hakka kambakesi siis rõõmust kisama
müü maha laps ja naine see mitte viimane
kui kauge aseaine näib küllalt kiimane
müü maha hing ja ihu mis soe ja süldine
ja tõesta müümiskihu on ilmas üldine
kui maa on müüdud haljaks ta hakkab klantsima
siis kisu ennast paljaks ja kuku tantsima
sa tantsi paesel kaldal mis jääst on tuline
ja karju ülalt alla hei nii me tulime
müü maha kaldatuled müü kogu kupatus
siin sinu järel tuleb uus suur veeuputus

Jüripäeval 1991 kirjutasin luuletuse “Iseseisvu­mine”, mis ilmus Rahva Hääles 14. augustil, see­ga kuus päeva enne Eesti Vabariigi väljakuuluta­mist. Tõe huvides palun luuletus avaldada ka nüüd /…/ Autorina on kõhe, kuidas “Iseseisvumi­ses” öeldu on täide läinud. Täitumata on lõpu veeuputuse kujund, kuid läheb täide seegi, kui hääletame pimesi Euroopa Liitu astumise poolt. Noa laeva ei maksa oodata. Eesti riik ei ole veel välja kujunenud, iseseis­vusaastail on seda pigem lõhutud kui ehitatud. Meie nn. poliitikute jõud on kulunud enamasti võimuvõitlusele, kaklemisele, vaenu õhutami­sele, ahnitsemisele jne. On neid, kellele ühine­mine euroliiduga on põgenemine vastutuse eest tegemata jäänu pärast, ja on neid, kes tahavad põgeneda vastutuse eest praegu ja tulevikus. Kui ühineme, saab kõik hädad veeretada Brüs­seli kaela. Aga palju on neidki, kes julgeksid võtta vastutuse enda kanda, et muuta Eesti tugevaks rahvusriigiks väljaspool (juba juhitama­tut ja liitriigiks pürgivat) euroliitu. Usun, sest tean, et iseseisev Eesti tuleb toime sama edukalt kui Šveits, Norra, Island ja kõik teised, kes on europüünisest väljas.

Inimeste lõputa peibutamine Euroopa Laidu nänniga on häbiväärne, alandav, eksitav ja lõpuks alatu. (Nännil on vähemalt neli tähendust.) Kõik tuleb kord kuhjaga kinni maksta, ja rän­gim tagasimakse on eesti rahvas.

Rahva enesesäilitamisvaist suikus pärast 20. augustit 1991. Kiiresti ununes ka kogemus, mida tähendab olla eestlane. Noortel seda kogemust õieti polegi. Kui Eesti ühineb E Liduga, kogetakse eestlaseks olemist uuesti. Kuid siis pole valusa kogemusega enam midagi peale hakata.

Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva va­hel, tuleb valida rahvas; kui peab valima mitme rahva vahel, tuleb valida oma rahvas. Sügavaim ja ilusaim tõde, mille sain kasuemalt, kõlab lühi­dalt nii: inimene peab elama ja surema oma rah­va keskel. Minu vabatahtlik lahkumine ei ole va­batahtlik, selleks sunnib hirm oma rahva pärast. Ärge võtke minu otsust ja tegu kui vabasurma, vaid kui viimset kujundit. Kui astume Euroopa Liitu, kustub eesti rahvas ajaloo seisukohalt sa­ma kiiresti nagu mina hetkeajas. Kujund tuli esi­mest korda pähe 25. juunil, kui selgus, et rahva ajude pesemine ja loputamine ning europrügiga täitmine on viidud kõrgeimale tasemele.

Püüdsin kujundist vabaneda, kuid mööda Eestit rändnäitlejatena ringi sõitvate euroagitaatorite järjest tihenevad etendused ei lasknud. Palun andestust kõigilt, kelle vastu olen ehk ol­nud tahtmatult ülekohtune.

14. septembril selgub, kas uus veeuputus jõuab Eestisse või ei. Ja võibolla on nii, et eestlased suudavad hääbumisest päästa ka läti keele ja rahva… Hääletama peavad minema kõik, kellele on tähtis oma maa saatus. Palun, et keegi, kes on seni kõhelnud või tahtnud jääda pealt­vaatajaks, siiski läheks ja ütleks EI minu ase­mel. Kõik impeeriumid on inimvaenulikud ja lagunevad varem või hiljem. Laguneb ka äriimpeerium nimega Euroopa Liit. Pole tähtis, kas see toimub vereliselt või veretult, paljud rahvad on selleks ajaks olematud.

Kui suurem osa hääletajatest ütleb ühinemi­sele jah, olen käitunud nagu oma rahva vaenlane ja kõigil on õigus tulla ja loopida mälestus minust kividega surnuks.

Palju kuid on peas keerelnud kaks värsirida ja ei tea, kas need peaksid olema neliku algus- või lõpuread. Ehk õnnestub kellelgi leidlikumal nelikvärss lõpuni kujutada. Read on sellised:

me sõdime võõras sõjas
seal valame oma verd.