Valdar Parve: Doping võistlusspordis on puhas vargus
Need kaks lauset on sarnased selle poolest, et kummastki ei ole võimalik teha tõeväärtusega järeldust. Autoreid ei ole huvitanud ei tõde ega isegi tõeni jõudmise tee. Moraal on nende jaoks vaateviis, mida saab valida.
Kombed ning moraal. Inimesed moodustavad ühiskonna läbi kommete. Reveranss, kübara kergitamine ja et ei sülita maha — need kombed on uued. Neist tähtsamad kombed on, kuidas hoidutakse tapmisest ning veritasust, kuidas tehakse ja vahetatakse kaupu ning jagatakse tööd.
Ehkki spordis juhtub vahel surnukslöömist, on sport surmava võitluse aseaine. Õhtumaalaste kombed on antiikolümpiamängudest tänini aiva keerukamad.
Kui kombed (kuidas on õige tegusid teha) on asunud inimese teadvusse ja alateadvusse, ja kui inimene seejärel teeb või ka ainult plaanitseb teha kommetevastaseid tegusid, siis tema teadvus ja alateadvus (ta hing!) karistab teda kestva hingepiinaga. See ongi moraal. Moraali vundamendiks on sajanditega kinnistunud kombed ja traditsioonid.
Kuigi sportimise komme on aastatuhandeid vana, on dopingu mittekasutamise komme verinoor, napilt üle ühe inimpõlve. Praeguseks on invaliidistunud ja enneaegselt suremas kuue- ja seitsmekümnendate aastate dopingupõlvkonna sportlased.
“Igaühel on õigus elule.” Nii lausub põhiseadus.
Piisavalt mõistust ja teavet omava inimese jaoks on enda tapmine, sealhulgas spordidopinguga, vaba inimese valik. Kuid seda vabadust ei tohi ta teostada võistlusspordi kaudu. Kui ta seda siiski proovib, siis veel elus olles tabavad teda sanktsioonid ja ta sunnitakse õigusega (s.o. seadusega) sellest mängust lahkuma.
Avalik huvi algab sealtmaalt, kust spordidoping hakkab moonutama spordist tähtsamaid ühiselukombeid. Väga tähtis avalik huvi on, et sissetulekut ei saada pettuse või vargusega. Doping võistlusspordis ongi loomult varastamise katse. Sellepärast on spordidoping keelatud ära veel tugevate seadusejõuliste kokkulepetega kui on keelatud lastele alkohol.
Spordidopingu eripäraks on, et selle üldkasulikust keelust kinni pidamine ei ole individuaalselt kasulik. Omakasulikum on dopingukeelust mitte kinni pidada.
Nii spordidoping kui kalkunikasvatuses kasutatav nuumadoping toovad sisse rahas mõõdetavat tulu. Kuid kalkunidoping on veterinaareeskirjadega reguleeritud kui äri, spordidoping aga kuulub kokkulepete alusel varguse ja valerahategemise samasse kategooriasse.
Miks moraal on nõrk kaitse dopingutarvitamise eest
Mitte tarvitada dopingut — see on sportlasele lepinguga peale pandud kohustus. Kuid kombena on see pindmiselt juurdunud. Dopingut mitte tarvitada ei ole moraalina juurdunud kohus. Moraal ei ole leping, moraalis ei ole kokkuleppepooli, nagu dopingu keelustamise seaduse puhul on selle jõustajad. Moraal ürgneb traditsioonist, ta on kommetest meisse aastatega “sisse kulunud”.
Norras ja Rootsis on juba olemas ka dopinguvastane moraal. Head kombed on seal sügavamalt sisse kulunud kui näiteks Venemaal. Dopingut tarvitav sportlane varastab sealse spordisõbra meelest oma tööka dopinguvaba treeningukaaslase ja sõbra eest au ning auhinnaraha. Sama raha ja au peale konkureerib Norras, Rootsis, Saksas ja Itaalias igasühes kümme ühevõrra andekat, kes isekekskis peavad hoolega kinni kombest, et kellelgi ei saa olla dopingu läbi teenimatut eelist. Eestlaste levitatav arvamus, et nemad seal Norras ja Saksas on kavalamad, ainult meie jääme vahele, on võhiklik.
Põhjuseid dopingu tõrjumiseks seaduse jõul on vähe, see-eest on nad kaalukad.
Esimene põhjus on, et dopingu kasutamise korral pääsetakse auhinnalaua ja sponsorite raha juurde ebavõrdselt-valikuliselt ning sellel on juba suur hulk mitmekesiseid tagajärgi väga paljude inimeste jaoks. Ebaõigluste ahel vallandub otsekui langevad doominokivid.
Terve rida sportlasi on umbes võrdsed, kuid iidoliks vormitakse sponsorraha toel neist ainult paar-kolm. Teised imegu käppa!
Kui mõttelises eksperimendis lubada doping, ja kui tippsport on riigi mainekujunduse tähtis osa, siis peavad riigid hakkama avalikku raha kulutades võistlema kasumit taotlevate dopinguarendusfirmadega või peavad nende teenuseid ostma, et meie sportlane saaks meie riigile au ja kuulsust tuua.
Teadusliku uurimise laborid, mis dopinguaineid loovad, ilma rahata ei tööta. Nad kas toodavad auhinnalaua juurde aitavaid aineid mõnele üksikule sponsoripoolse „sihtfinantseerimisega” või nad kasvavad kasumit taotlevateks ettevõteteks ja müüvad dopinguaineid laiatarbekaubana odavalt ning igaühele.
Esimesel juhul ei ole võistlus õiglane võrdsete võimaluste puudumise tõttu. Kuid õnneks sel juhul ähvardavad keemilise sekkumise kahjud väikesearvulist vähemust. Eriti kahjustavaks muutub suurvõistlussport. Selliseks, nagu ta oli Tokio olümpiamängudest Moskva olümpiamängudeni. Teisel juhul areneb sport laialdaseks tervistkahjustavaks ühiskonnaelu valdkonnaks ning kahjustuste hilisemad kulud saab oma kaela haigekassa. Ei ole ju võimalik, et igaüks, kes treenib ja võistleb, ka võidab ja pääseb auhinnalaua ning sponsorraha juurde, rikastub ja maksab ravikulud omast taskust!
Võrrelgem korraks ka dopingupruukimist ja alkoholipruukimist. Viimase puhul tekkinud meditsiini- ja sotsiaalhoolekande kulud makstakse kinni avalikust rahast. Mees joob alul nädal või kaks, kulutades 100 eurot. Seejärel saab ta kolm päeva intensiivset võõrutusravi, mille eest haigekassa maksab 250 eurot. Samamoodi jäävad kulud, mis tekitatakse dopinguga kahjustamise läbi, jäävad eurooplikes hoolekandeühiskondades samuti avaliku sektori kanda. Ülitulud aga üksikutele.
Oluline on ka see, et dopingusport viib tulemused teisele poole “inimvõimete piiri” ning noortel ei ole mõtet end spordile pühendada. NB! Gerd Kanteri eesmärk heita maailmarekord oli valesti seatud. Kui oivalise tehnikaga Riedel, kui Alekna tosina valitsemisaastaga ja Fazekas dopingu toel ei ole seda suutnud, siis järelikult on tipptulemus teisel pool inimvõimete piiri. (Läänerannikul tuult püüdev kettaheide on hoopis teine spordiala — see on nagu vedrujalgadega kiirjooks.)
Doping ei tohi olla vaba
Lase doping vabaks ja kergejõustikus ning suusatamiseski võtavad võimust omad kurnikovad ning beckhamid, kes seovad vaba raha, nii et seda teistsuguse pepu ja näoga andekatele lihtsalt ei jagu. Sponsoritel pole vajadust ülearu suure arvu vähe tuntud “reklaamitulpade” järele ning see suretab noortespordi välja — kel suurt raha ei paista, sel ei tasugi pingutadagi. Selle läbi omakorda suureneb hüppeliselt väheharitud töötute jõukude ja linnalõhkumiste arv.
Nii nagu laiatarbekõrgkoolid oma odavate sotsiaalteadusprogrammidega on tähtsad selleks, et noored liiga vara töötatööliste ridadesse ei siseneks, nii on igaühele kättesaadav (seega dopingut mitte nõudev) sport oluline vägivalla sublimeerimise abinõu. Ka sellest on dopingu keelustanud seaduseandjad aru saanud ja lähtunud ning leppinud kokku “dopingupolitsei” kasutamises.
Moraaliarutelu jaoks ei ole mul vaja teada, kas meie tšempioni veri oli omapärane tema röögatu biokeemilise individuaalsuse tõttu või mingi võõraine mõjul.
Meie sportlase kasvuhormoonijuhtumil on tegemist millegi taolisega, et luusib keegi, valevõti taskus, miljonit sisaldava seifi ümber, või on püstol taskus panka läinud. Inimene ise võib öelda (ja isegi ausameelselt uskuda), et tal ei ole olnud paha kavatsust. Ta võib koguni mitte teada, et ta tasku on sokutatud muukvõti. Sellest hoolimata tarib politsei ta jaoskonda, võtab sõrmejäljed ja avab paturegistri. Sest seaduse mittetundmine süüst ei vabasta.
Meie olümpiasuusataja hormonaalne kõver ja hormoonitipp olid arstile ning treenerile ootuspärased. Nende ülesandeks oli sportlane “puhaste paberitega” MM-ile vedada ja võistluskeeldu toov tulemus ära hoida. Saatnuks nad ise kasvuhormooni isovormide määramise materjali DHL-iga Berliini, tulnuks see kokku odavam kui kalli ülikonna ja peene lipsuga advokaadi saatmine biokeemikute ja spordifüsioloogide lahinguväljale, kus WADA paneb meie kahele advokaadile kaheksa veel penema lipsuga meest vastu!
Lõpuks vastus Ants Juske vastamata küsimusele: „Kas Andruse viimane etteaste ja oletatav medal oleksid riivanud kellegi rahvustunnet ja rahakotti?“ — Jah, kindlasti riivanuks kellegi rahakotti!
