Teie beebi nutab, sest ta ei oska magada!
Öösiti beebi loomulikult ei maganud, vaid nuttis. Karjus pigem. Olin magamatusest nagu zombi. Magada paar tundi segamatut und oli minu suurim soov. Ma tõesti mõtlesin mõnikord, et lähen magamatusest hulluks.
Igasugused targad raamatud ütlesid, et beebi nutab siis, kui tal on kõht tühi, pepu märg või kõhugaasid. Minu lapsel polnud ühtegi nendest hädadest, aga nii nagu silmad lahti tegi, hakkas röökima. Ja tema uned olidki lühikesed.
Ma ei saanud lapsega kusagile minna, sest ta hakkas peaaegu kohe nutma ja tegi seda lakkamatult. Talle ei meeldinud, kui ma teda süles hoidsin või kallistasin või paitasin. Ka lastearst ainult ahhetas, kui ütlesin, kui vähe ta magab. Arst ütles, et laps peab magama. Peab. Aga kuidas siis?!
Käisime massaažis, mis pidi rahustama, kuid laps nuttis kogu massaaži aja. Ma ei suuda siiani uskuda, et see massöör seda jama ei lõpetanud ja masseeris karjuvat last nädal aega. Ta oleks seda veel nädala teinud, aga mina arvasin, et see asi ei ole ikka üldse mõistlik. Mis kasu on massaažist, kui laps on terve selle aja kisamisest pinges? Massöör ütles vaid, et sellist last pole ta enne näinud. No aitäh.
Vannitamine talle ei meeldinud (arst arvas, et see rahustaks, laps röökis ka seal). Õues ta magas, aga oli külm südatalv ja ma ei saanud ju ometi tänavale elama kolida.
Olin õnnetu, stressis, tundsin end kohutava emana ja loomulikult olin beebi pärast juba mures. Tuttavad andsid igaüks soovitusi, ise absoluutselt süvenemata. Keegi arvas, et peaksin lõpetama rinnaga toitmise ja minema üle pudelitoidule, et küllap ei saa ta piisavalt süüa. Ometi sain ma ise väga hästi aru, et laps sööb korralikult, kõht on täis ja kaal korras.
Noorel emal peab tõesti olema hea närv, et sellises olukorras vastu pidada. Oled suures hädas ja lõpuks süüdistavad kõik veel sind.
Minu häda aitas õnneks lahendada sõbranna. Ta rääkis mulle teooriast, mis väidab, et mõned beebid ärkavad peale igat unefaasi üles, kuid ei oska enam ise magama jääda. Põhjus olevat pärit ürgajast, kui inimene ärkas iga natukese aja tagant üles, et ümbrust kontrollida. Oli see siis tol ammusel ajal nii või ei, aga minu jaoks tundus see teooria kohe nagu rusikas silmaauku. Ma sain aru, et mu beebi tõesti ärkab peale iga unefaasi lõppu, ega suuda enam ise uinuda.
Meetod, kuidas last magama õpetada, on aegade jooksul palju kriitikat saanud. Laias laastus käib see siis nii, et laps pannakse voodisse ja kui ta nutma hakkab, käib ema teda kindla intervalli tagant rahustamas, aga voodist välja ei võta. Beebi jaoks peab see andma signaali, et ta pole maha jäetud, kuid magama peab küll ise jääma.
Ütlen ausalt, et ma olin nutu suhtes juba peaaegu immuunne. Mu laps võis täiel kõril röökida tund aega ja nii iga päev ja mitu korda päevas. Ta elas minu süles, aga röökis ka seal enamiku ajast. Mida oli mul enam peale hakata?
Ma proovisin seda meetodit ja lühidalt kokku võttes - meie mure sai lahendatud paari ööga/päevaga! See tundus tõesti uskumatu. Mu beebi magas sellest ajast saadik oma voodis (alates kuuendast elukuust siis), ta magas sügavalt ja pikalt ning oli ärkveloleku ajal rõõmus, mitte ei nutnud.
Kogu asja iva oli selles, et mu beebi oli lihtsalt olnud kogu aeg magamata ja surmani väsinud. Minu meeletud katsed teda rahustada või lõbustada tegid ta ainult närvilisemaks ja sellepärast polnud ka nutul lõppu.
Tahaksin samuti öelda nutvate beebide emadele: see pole teie süü. Kaaluge, kas teie beebil äkki sama mure pole. Minu jaoks oli see õpetus justkui kingitus. Sain eluisu tagasi ja rõõmsa rahuliku lapse.
