Jäise kontinendi lõunapooluse ala, mida sageli ka eikellegimaaks nimetatakse, muutub kolmapäeval suhteliselt rahvarohkeks pidupaigaks, vahendab BNS.

Stoltenberg sõidab piirkonda küll lennukiga, erinevalt Amundsenist, kes sõitis sinna suuskadel. Ühtlasi on Stoltenberg ajaloos teine valitsusjuht, kes lõunapoolust külastab. Esimesena sai sellega hakkama Uus-Meremaa naispeaminister Helen Clark 2007. aastal.

Stoltenberg kavatseb tervitada Norra seiklejaid, kes püüavad aastapäevaks lõunapoolusele jõuda, neist osa üritavad järgida täpselt kangelasseikleja rada.

Norra polaarinstituudi kohaselt on detsembris oodata tosinkonna erineva Norra ekspeditsiooni saabumist.

Samas on Antarktikasse oodata ka Briti külalisi ja seiklejaid, kes mälestavad inglise mereväeohvitseri Robert Scotti kangelaslikku, ehkki traagilist retke lõunapoolusele, kuhu Amundsen oli vaid kuu aega varem jõudnud.

Scott ja tema neli kaaslast, kes erinevalt Amundseni valikust minna lõunapoolusele koertega otsustasid selle asemel panustada ponidele, hukkusid tagasiteel rängas lumetormis.

Aastal 1959 sõlmitud rahvusvaheline lepe keelustab jäise kontinendi territooriumide enda omaks kuulutamise ning tähtsate ametikandjate külaskäigud mandrile on väga harvad. Õiguslike raamide puudumise tõttu on väga keeruline ka öelda, kui palju seiklejaid parasjagu Antarktikas viibib ja kust nad on pärit.

Ainus kindel asi on see, et ükski tänapäeva ekspeditsioon ei jõua lõunapoolusele kelgukoerte abiga, mis oli Amundseni triumfi peamisi tegureid Scotti üle. Põhjus on selles, et alates 1990. aastate algusest on Antarktikas keelatud koerte kasutamine, vältimaks uute haiguste toomist piirkonda.

Veidi aega enne Esimese maailmasõja puhkemist ja rahvusluse jõulist esilekerkimist torkasid Amundsen ja tema neli kaaslast 1911. aasta 14. detsembril Norra rahvuslipu lõunapoolusele.

Tema ekspeditsiooni võit Scotti üle on erakordne lugu pragmaatilisest ja kavalast skandinaavlasest, kes seljatas vapra, ent põikpäise džentelmeni.

Scotti viieliikmeline meeskond jõudis lõunapoolusele 1912. aasta 17. jaanuaril, avastades, et Amundsen oli veidi üle kuu aja varem eesmärgini jõudnud.

Lööduna, alustasid britid tagasiteed, pikka ja vaevarikast katsumuste rada oma rannikul asuva baasi suunas. Teekonnal hukkusid õnnetuse tagajärjel mereväe allohvitser Edgar Evans ja kapten Lawrence Oates. Ülejäänud kolm - Scott, leitnant Henry Bowers ja teadlane Edward Wilson - surid oma telgis pärast päevi kestnud karmi lumetormi, vaid 18 kilomeetri kaugusel baasist One Ton.

"Oleksime me ellu jäänud, pidanuksin rääkima loo oma kaaslaste vaprusest, vastupidavusest ja südikusest, mis oleks liigutanud iga inglase südant," kirjutas Scott oma päevikus. "Need esialgsed märkmed ja meie surnukehad peavad selle loo rääkima."

Tema viimane sissekanne 29. märtsil oli järgmine: "On kahju, ent ma arvan, et ei suuda rohkem kirjutada."

Scotti ja ta kahe kaaslase surnukehad leiti sama aasta novembrikuus.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena