Õnnelikku armastust mäletame lõpus vaid pealiskaudselt, petmist aga detaili täpsusega
Elu mõtte üle on arutletud, diskuteeritud, vaieldud, isegi sõdu peetud juba aegade algusest peale. Erinevad usundid on väitnud olevat tõesed omi dogmasid, erinevad rühmitused püüdnud leida poolehoidjaid oma mõtteavaldustele, ent siiani ei ole maailmas ühtegi sellist arvamust, millega nõustuksid kõik - kõik mõtlemisvõimelised inimesed.
Teemast ette rutates pean võimalikele teisitiarvajatele teatama, et ma ei pea ennast kõiketeadvaks, lihtsalt mõnikord ma näen asju, mis mulle ei meeldi ja/või mis teevad mind nii kurvaks, mõtlikuks, et ma lihtsalt pean nendest kirjutama (tegemist tõenäoliselt tavalise kirjutavat-tüüpi inimiste kutsehaigusega).
Elu mõte on üks sellistest kirjutajate-filosoofide pühadest graalidest, milleni soovitakse läbi oma teoste jõuda. Mina olen veel nii noor kirjutaja, et selle eesmärgi püüdlemise sean oma eesmärgiks võib-olla alles mõnekümne aasta pärast. Seni püüan tähelepanu aga pöörata väikestele asjadele. Mulle meeldib see - meeldib leida seoseid väga erinevate asjade ja ajastute vahel.
Umbes 120 aastat tagasi avaldati Oscar Wilde'i kirjandusklassikasse kuuluv teos "Dorian Gray portree". Kuigi kõigile see raamat vahest väga sügavat muljet ei avaldanud või ei meeldinud üldse, on mulle alati meeldinud sealt raamatust muuhulgas üks eriline mõte, mille tõlge hetkel mu enda oma (ma lihtsalt ei leidnud kohe internetist eestikeelset "ametlikku" tõlget).
"Most people die of a sort of creeping common sense, and discover when it is too late that the only things one never regrets are one's mistakes." - "Enamus inimesi sureb mingisse jubedasse kaine mõistuse vähki ja avastavad alles siis, kui on liiga hilja, et ainsad asjad, mida nad ei kahetse, on elu jooksul tehud vead."
Teine allikas on ühe kuulsa rokkartisti Bon Jovi 2007. aasta laul "(You Want to) Make a Memory" - "(Sa tahad) Luua Mälestust". See lugu on, muideks, ka korduse peal kogu selle artikli kirjutamise ajal, olles tegelikult ka selle kirjutamise ajendiks. Ma ei hakka seda lugu tõlkima, sest ma ei ole nii hea luuletaja kui Jon Bon Jovi, ent ma kirjutan proosat. Loos küsitakse, kas tahetakse petmisega luua mälestust.
Siit jõuangi tagasi elu mõtte ja Dorian Gray juurde. Inimene on alati tahtnud elada igavesti, teadvustades endale seda siis või mitte. Dorian Gray teadvustas seda, paljud seda ei tee. Kuna surematus on praegu aga isegi teoreetiliselt üsna võimatu, siis on inimesed püüdnud oma elu elada meeldejäävalt.
Sageli arvatakse, et meeldejääva elu saladuseks on õnnelik elu. Kas see ikka on nii? Õnnelik elu, vähemalt meie praeguste standardite järgi, on kõike muud kui meeldejääv. Räägitakse, et elus on oluline vaid see, mis mäletatakse ka surivoodil. Tõsi - räägivad seda filosoofid, aga proovige korra mõelda. Kas oma elu lõppfaasi jõudes mõeldakse oma kenadele autodele, suurtele palkadele, ettevõtte poolt rabelemise eest saadud preemiareisidele? Vaevalt.
Pigem pere, lapsed, lapselapsed. Ning mõned pisiasjad. Need pisiasjad kipuvad aga olema just nimelt need, mis muudavad inimese elu eriliseks. Jah, sa võisid olla õnnelikus abielus rohkem kui nelikümmend aastat, võisid olla edukas, võisid olla ka õnnelik, ent inimese mälul on kummaline komme jätta eredalt meelde vaid erilisi hetki.
Just seepärast ei mäletata tavaliselt kas või kõiki neid kordi, kui armatseti oma armastatud kaasaga, kuigi suhe - nii füüsiline või vaimne - võis olla ideaalne. Ikka mäletatakse enam seda ühte-kahte korda, kui sai oma kaasat petetud. Ja seda mäletatakse detailideni, sest see oli eriline. See oli midagi tavapärasest väljapoole jäävat.
Tavapärasest väljapoole jääv ongi see, mis annab elamise õige tunde, annab neile vähestele, piiridest-raamidest väljaastujatele silmadesse selle erilise sära, mida me sageli kadedustundega vaatame (ja ka kommenteerime).
Õnnelik, meie ühiskonna reeglite järgi seatud elu seda ei ole (siin ei ole tegemist kriitikaga Eesti, vaid kogu maailmas valdava mõtlemise pihta). Inimene saab hariduse, leiab töö, loob pere, saab lapsed, siis vanaks ja mida ta enne surma meenutab? See kõik oli hästi, aga nii tavaline. Tavaline oleks isegi see, kui firma viiks inimese langevarjuga hüppama.
Elu erilisus tekib spontaanselt, planeerimata ning seni, kui plaanitakse ette järgnevat paari aastakümmet nii enda kui oma laste tarbeks, võib elu olla küll stabiilne ja õnnelik, aga mitte elus.
Elus olemiseks on vaja riske. Ma tean - elades ise täpselt seda sama ja õnnelikku elu, mida ma kritiseerin praegu, võib tekkida olukord, et ma enne oma surma meenutan vaid oma õnneliku elu käigus tehtud vigu. See teadmine teeb praeguse stabiilsuse aksepteerimise omamoodi keeruliseks.
Ent ma riskin selle teadmisega. Algus seegi.
