Markus Larkovirta: Mida nad tegid meie Euroopale?
Kahe viimase aastakümne peamised arengud on sisaldanud kaht vastuolulist tegurit. Ühtepidi räägitakse integratsioonist ja teistpidi liidu laienemisest. Need kaks arengusuunda eriti hästi kokku ei lähe, nagu on meile ilmekalt kinnitanud viimase aja võla- ja valuutakriisid.
Ühetaolise Euroopa puhul säärast probleemi ei oleks või vähemalt oleks see väiksem ja kergemini lahendatav. Kui liikmesriikide majandus oleks enam-vähem ühel pulgal ja nende arengufaasidel poleks väga suuri erinevusi, saaksime endale lubada ühiste ja kõigile sobivate otsuste langetamist kas konsensuse alusel või hääletamise teel. Paraku oleme praegu olukorras, kus optimaalseid lahendusi ei ole, sest see, mis sobib jõukamatele põhjakaare riikidele, on mürk Lõuna-Euroopa nõrgematele majandustele, rääkimatagi veel arenevatest ühiskondadest Balkanil ja Musta mere kaldail.
Nagu sellest kõigest ei piisaks, on meil veel demokraatia defitsiit, mida Külli-Riin Tigasson tabavalt tuletas meelde hiljutises saates “Rahva teenrid”. Euroopa Liidu kodanikena valime küll endale väga laiahaardelise parlamentaarse esinduskogu, kuid see parlament ei tohi isegi seda ise otsustada, kus kohas ta oma istungeid peab. Samas on siililegi selge, et integratsioon ja ühine otsustamine ei saagi töötada, kui otsustamismehhanismidel ei ole demokraatlikku legitiimsust rahva osaluse näol.
Tegelik olukord on hullemgi veel kui välja paistab. Mulle ei meenu viimastest aastatest ühtegi tähtsat otsust, milles poleks kõigepealt omavahel kokku lepinud Saksamaa kantsler Angela Merkel ja Prantsuse president Nicolas Sarkozy. Alles seejärel on hakatud teiste riigi- ja valitsusjuhtidega arutama.
Kui aga korraks kõrvale jätta Saksa- ja Prantsusmaa telg, on otsuste langetamine ministrite ja valitsusjuhtide omavaheliste läbirääkimiste teel karjuvas vastuolus kõikide ilusate põhimõtetega, mida Euroopa Liit hõõrub nina alla mujal maailmas laineid löövate demokraatlike uuenduste puhul. Igal valitsustel on küll enda riigi raames väiksem või suurem toetus, kuid mingit kodanikuühiskonda nemad küll ei esinda. Lisaks jäävad kajastamata nende arvukate inimeste huvid ja arvamused, kes igas riigis opositsiooni poolt hääletasid.
Majandus- ja muude jamade puhul mainitakse sageli ühe lahendusena võlusõna “kahekiiruseline Euroopa”. See tähendab, et sügavamast integratsioonist huvitatud ja selleks suutelised riigid teeksid omavahel koostööd ja teised kas ühineksid nende otsustega või jääksid kõrvale. Selline mudel pole siiski jätkusuutlik ja seda mitmel põhjusel.
Puhtpraktilise kuju on kahekiiruselise Euroopa mõte võtnud ettepanekus, et jõukad riigid moodustaksid euro kukkumise korral omavahel kitsama ühisvaluuta, D-euro, kui soovite. Selline majandusvöönd ei oleks paraku maailmaturul kuigi konkurentsivõimeline. Niisuguse valuuta väärtus valuutaturgudel kujuneks paratamatult liiga kõrgeks ehk sisuliselt seisaksid D-euro liikmesriigid võimatu ülesande ees katsuda maailmaturule eksportida pärast (praegusega võrreldes) näiteks 15-prontsendilist revalveerimist.
Lisaks oleks Euroopa sel juhul kahe asemel juba mitmekiiruseline. Näiteks Suurbritannia kuuluks kahtlemata majandusnäitajate alusel jõukamate hulka, kuid ei taha sellisest koostööst kuuldagi. Britid ongi ühtsuse mõtes traditsiooniliselt üle Antlandi ookeani USA poole vaadanud. Kontinentaalse Euroopa vastu tunnetavad nad sügavad skepsist.
See, mis juba tehtud, on tehtud ja tegematuks seda muuta ei saa. Et meil juba on eurol põhinev ühine majandusruum, tuleb seal osalevatel riikidel paratamatult suuremal või väiksemal määral oma suveräänsuses järele anda. Ühes majandusruumis ei saa olla 17 erinevat majanduspoliitikat.
Mina seda küll ei usu, et Saksamaa ja Prantsusmaa hakkaksid kitsamas majandusruumis teistega rohkem arvestama kui seda praegu teevad. Euroopa ühinemise põhiline ajend oli algusest peale soov hoida ära sõda nende kahe riigi vahel ja praeguseks ongi riikide majandushuvid omavahel lahutamatuks lõimunud. Loomulikult on Merkel ja Sarkozy prantsuse ja saksa pankade päästmisest rohkem huvitatud kui tööpuudusest Kreekas, Hispaanias, Eestis, Soomes või Rootsis.
Tavatarkus ütleb, et surutise ajal tuleb majandust turgutada ja tõusubuumi ajal koomale tõmmata. Eurotsooni tingimustes oleks käepäraseim turgutamise vahend, et Euroopa Keskpank ostaks riikide võlakirju vähemalt mingil määral ja kindlasti praegusest rohkem. Sisuliselt tähendaks see, et raha (piltlikult) trükitaks juurde.
Muidugi kaasneks sellise meetmega inflatsioon, mida aga annaks tasakaalustavate meetmetega vaos hoida. Praegune kärpimine kärpimise otsa Euroopa probleeme ei lahenda. Deflatsiooniga majanduskriisi vastu võidelda on viljatu.
Saksamaale aga on isegi kontrollitud ja mõistlikus ulatuses inflatsioon vastuvõtmatu, kuna seal oli 90 aasta eest kontrollimatu hüperinflatsioon. Mulle tundub kaunis absurdne, et Euroopa Liidu tugevaima valitsuse eesotsas istub kantsler, kes lähtub 2010. aastate probleeme lahendades 1920. aastate dogmadest. See ei tõota midagi head akuutse kriisi lahendamisel ega ka struktuurvigade parandamisel.
Kui tahetakse, et Euroopa Liidust veel asja saab, tuleb kõigepealt akuutne majanduskriis edukalt maha suruda. Selleks on juba enam kui kõrge aeg hakata reaalselt tõhusaid otsuseid langetama. Senine venitamine ja kemplemine ei saa viia mujale kui katastroofini.
Sellest siiski veel ei piisa. Otsuste langetamise mehhanismi on samuti vaja uuendada. Tahaks rohkem samme kodanike Euroopa suunas näha. Senised mõtted paraku kaugeltki ei veena.
Sisuliselt ongi tarvis Euroopa Liidu olemus ja eesmärk ning lõimumise alused ümber mõtestada. Väga palju loota siiski ei saa, kuna institutsioonid ja eurokraatia on poole sajandi vältel juba sellistesse mõõtmetesse paisutatud, et toidavad ise ennast ja hoiavad oma positsioonidest kümne küünega kinni. Mida nad küll on meie Euroopale teinud?
Autor on kodanikuajakirjanik ja blogija.
