Sotside moondumine ei tohi kaasa tuua ohtu rahvusriigile
Pärast riigikogu valimisi pidi Toompeal valitsema Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide Tallinnast tuttaval koostööl põhinev vasaktsentristlik valitsus (sotsiaaldemokraat Martin Kirs, kevad 2010).
Teatavasti maandus suur osa rahvaliitlasi ka sotside ridades. Kuigi täna on neid erakonna juhatuses ja volikogus kümmekond, on sotsiaal-regionaalne hooliv mõttejõud kaotanud aktuaalsuse. Toimunud metamorfoosi kohta annab hea ettekujutuse erakonna esimehe (tõe huvides: 2010. aasta kevadel ta veel esimees ei olnud) kõne äsjasel volikogul ning päevakorral olev uus ühinemine, seekord Vene Erakonnaga Eestis (VEE).
Kas metamorfoos on toimunud suhtumises Keskerakonda, pole päris kindel, aga kõige kurja allikas Eestis on endiselt Reformierakond, millele Sven Mikser pühendas valdava osa oma kõnest.
Niisiis, sotsidele on viimase aasta jooksul selgeks saanud, et tegelik uus Eesti tuleb luua kahe kogukonna koostöös. Mikser avaldab heameelt, et VEE vastas sotside sellesisulisele üleskutsele positiivselt. Uus Eesti peab olema ühiskond, kus kõigi kodanike võimalused oma riigi juhtimises kaasa lüüa on võrdsed, sõltumata emakeelest ja päritolust. „Meie tulevik peab olema passijärgne patriotism, mitte rahvustunnusel rajanev natsionalism.“ (Sven Mikser)
Siinkohal paar tagasihoidlikku küsimust. Esiteks, milles konkreetselt avalduvad Eesti riigi kodanike ebavõrdsed võimalused? Kas ebavõrdsed on nimelt eesti soost ja vene soost kodanikud või tulevad ka mõnest muust rahvusest kodanikud kõne alla? Kas Mikser peab vajalikuks riigi põhilisemate seaduste muutmist?
Teiseks, mis on Sven Mikseri arvates see, mida kütab oma vene elektoraati ideoloogiliselt juhtides Edgar Savisaar? Kas pronksimäss polnud mitte rahvustunnusel rajaneva natsionalismi (šovinismi) ülimal määral üleskihutatud vorm?
Aga tunnistagem tõesti — päevapoliitiline manipuleerimine vene elanikkonnaga (eriti valimiste eel) tuleks poliitiliste kampaaniate käest ära võtta. Integratsioon on tegelikult julgeolekupoliitiline küsimus nagu riigikaitsegi. Riigikaitset ei kujunda me iga valimistsükli eel uuesti poliitilise kampaania korras, see on riiklik, professionaalne ja püsivatel põhimõtetel rajanev tegevus. Kas ei peaks sama toimuma ka integratsioonipoliitika vallas, kui erakondade kokkulepe võimalik oleks?
Teatavasti on manipuleerimine venekeelse elanikkonnaga seni mastaapselt Keskerakonna käes. Kui sotsid on nüüd leidnud hea meetodi lõpetada venekeelse elanikkonna poliitilise manipuleerimise kampaaniad ja kui see, mida nad praegu teevad, on „ainus variant, kuidas venelasi ühiskonda integreerida“, siis kiitus muidugi.
Sotsid ei tunnista enam Eesti okupeerimist?
Nüüd küsitavustest sotside uue ühinemise retoorikas. Kui kõige fundamentaalsemad Eesti riikluse, põhiseaduse ja teiste põhiliste seaduste positsioonid, põhitõed ja sisu on garanteeritult paigas ja läbirääkimisosaliste poolt tunnistatud, siis saab kõigi riigi kodanike vahel võrdsetel alustel läbi rääkida. Sotside läbirääkimised Vene Erakonnaga Eestis pole erand.
Konkreetne sotside retoorika räägib kahe kogukonna kompromissist. Eesti riigi on loonud eesti rahvas, sotsid aga on siinkohal eesti rahva terminigi unustanud. Põlisrahvas, kes on riigi loonud ja vastav riik ei saa olla kompromissi koht — see riik ja see rahvas on põhiseaduslikud mõisted. Põlisrahvas ei ole võrdne hilismigrantidega. Võrdseks saadakse üksnes kodanikena, kes tunnistavad ilma tingimiseta põhiseadust. Selliseid kodanikke, kes on selliselt põlisrahvaga võrdseks saanud, on Eestis rohkesti väga erinevate rahvuste esindajate näol.
Teine teema sotside retoorikas on kodakondsus. Jaak Alliku esituses kõlas hiljuti venekeelses “Kolmnurga” saates sotside positsioon: Nõukogude Liidu kodanikel, kes kohe pärast 1991. aastat kodakondsust ei saanud, tekkis õigustatud ootus, et aja jooksul antakse neile kodakondsus.
See on otseses vastuolus Eesti riigi fundamentaalse põhimõttega, et Nõukogude Liidu kodakondsusest saab üle tulla Eesti Vabariigi kodakondsusesse ainult isiku vaba tahteavalduse kaudu. Kodakondsuse andmine ilma, et seda teadlikult küsitakse, oleks otsene Eesti riigi kvalifitseerimine Nõukogude Liidu järglasriigiks. Vaba tahteavaldus on ka maailmas põhiline sideme tekkimise võimalus riigi ja kodaniku vahel.
Kolmas teema sotside retoorikas on vene koolide õppekeel (ja kas ehk ka riigikeel?). Vene keele küsimus riigikeelena on üles tõstetud Lätis ja Eestis on küllalt jõude, kes seda teha tahavad. Keeleküsimusest rääkides tuleb jääda selgele positsioonile, et hilismigrantide keel ei kvalifitseeru kusagil maailmas riigikeeleks. Riigikeele küsimus on vastavalt üheselt kirjas Eesti põhiseaduses. Kui siinkohal teha tagasipõige ajalukku, siis tuleb meenutada, et kuigi saksa vähemus 1918. aastal oli ajalooline, sajanditepikkune vähemus, ei olnud mingeid teravaid nõudeid kehtestada saksa keel riigikeelena.
Mis puutub sellesse, et lõpuks on alanud üleminek 60-protsendilisele eestikeelsele õppele gümnaasiumiastmes, siis vene kooliõpilastele eesti keele selgeks õpetamise põhiseadusliku kohustuse reaalset täitmist on ette valmistatud 20 aastat. Nüüd pole aeg kaikaid kodaratesse loopida. Seda enam, et üleminek on paindlik ja teostub vastavalt õpilaste reaalsele suutlikkusele.
Seejuures on eesti kooli valinud vene õpilastele loodud vene keele täiendav süvaõpe ja võimalus teha vene keele riigieksam. Väga hea vene keelega kohalikud venelased on Eestile ainult pluss ja haridusministeerium on seisukohal, et mõni vene eragümnaasium Vene riigi poolse kaasrahastusega oleks Eestis soovitatav.
Lõpuks — viimases intervjuus hommikutelevisioonile tekitas hämmastust Sven Mikseri suutmatus vastata küsimusele, kas pärast liitumist VEE-ga jäädakse Eesti okupeerimise tunnistamise juurde või mitte. Kas veel üks kompromiss kahe kogukonna vahel?
