DELFI GRAAFIK: Leibkonnad on muutunud 66 aastaga tunduvalt väiksemaks
Üksi elamine toob aga kaasa suurema vaesusriski, märgib Marin Tasuja ajakirja "Akadeemia" rahvastiku erinumbris ilmunud artiklis "Eesti leibkonnad ja eluruumid läbi loendusprisma".
Tasuja meenutab, et vaesuses elavate inimeste osatähtsus ühe liikmega leibkondade seas on teiste leibkonnatüüpidega võrreldes kõige suurem. Eriti raske on üksinda hakkama saada vanurieas.
Eestile on iseloomulikud väikesed leibkonnad
2000. aastal oli 81 protsenti leibkondi ühe kuni kolme liikmega ja iga kolmas leibkond koosnes vaid ühest liikmest.
Võrdlusena on Tasuja oma artiklis toonud 1934. aasta, mil ühe kuni kolme liikmega leibkonnad moodustasid 61 protsenti ja üheliikmeliste leibkondade osakaal oli umbes viiendik. Teiste sõnadega võib öelda, et 1934. aastal elas üksi 77 000 inimest.
Üksikute hulgas oli 2000. aastal naisi tunduvalt rohkem kui mehi - vastavalt 63 ja 37 protsenti. Vähemalt 60-aastaste seas oli vaid iga viies üksi elav isik mees.
Traditsiooniliselt on suuremad leibkonnad elanud maal
Suured leibkonnad moodustasid 2000. aastal vaid kaks protsenti kõigist leibkondadest ehk kokku oli neid pisut üle 10 000. Kümne või enama liikmega leibkondi oli 2000. aastsl vaid 204.
Samas 1934. aastal oli vähemalt kuue liikmega leibkondi 13 protsenti, kusjuures rohkem kui üheksa liiget oli 1986 leibkonnas.
Väiksemad leibkonnad, kuhu kuulus 1-3 inimest, elasid 2000. aastal peamiselt linnas, moodustades 72 protsenti kõigist leibkondadest. Samas kui suuremate leibkondade elukohaks oli maa-asula. Kaks kolmandikku vähemalt 8-liikmelistest leibkondadest elas maal.
Alates 1970. aastast on kõige väiksemate leibkondade osatähtsus pidevalt kasvanud ning kolme kuni nelja liikmega leibkondade osatähtsus vähenenud.
Kahe liikmega leibkondade osatähtsuse kasv toimus peamiselt lasteta paaride ja ühe lapsega üksikvanemate arvelt.
