Jüri Estam: Eestlasi vajatakse pärast Afganistani ka neljanda põlvkonna sõdades
Naljatavalt öeldes peaksid Soome ja Balti riigid kasseerima “puhvertsooni taksi” Rootsilt ja teistelt Euroopa riikidelt “teenuse” eest mida oleme neile traditsiooniliselt osutanud.
Tänu sellele, et paljud varasemad konfliktid leidsid aset ja maandati Balti riikides ja osalt ka Soomes, on mitme Skandinaavia riigi elanikud saanud minevikus öösiti rahulikult magada. MRP tsooni elanikud, kui võib nii öelda, on sageli võtnud löögi enda peale ja maksnud Lääne-Euroopa heaolu eest oma vere, ja kui mitte vere, siis vaeva ja higiga. Sellest ei paista meil pääsu olevat ka tulevikus, kuni Venemaa ei kujune ümber, ja kuni paljude lääneurooplaste seas kestavad ebasolidaarsed hoiakud Ida Euroopa suhtes.
Nagu Ameerika mõttekoda Stratfor märgib, nihkus Euroopa geopoliitiline malelaud itta pärast Berliini müüri lammutamist. Saksamaa, kelle territooriumil toimus külma sõja vastasseis, on pääsenud nüüd malelaua staatusest. Edaspidi on eestlaste asi vaadata, et meist kujuneks liitlaste toel hästi kaitstud Eesti riik, mitte malelaud (millena Venemaa püüab Balti riike kasutada), liiatigi mitte Venemaa saak kunagi tulevikus.
Me ei soovi, et eestlased leiaksid end igaveseks ajaks sõjasulase rollis, nagu janitšarid kunagises Türgi sultanaadis, või siis gurkhad, rääkimata pakistaanlastest, keda Islamabad on saatnud lisaraha teenimiseks rahuvalvuritena igasugustesse pingekolletesse, sõdureid sisuliselt rendile andes. Eeskujuks võiks võtta pigem soomlased, kelle tee lääneliku turvalisuse ja heaolu juurde pärast Teist maailmasõda viis osaliselt läbi eeskujuliku teenimise rahukaitsemissioonidel.
Kindral Laaneots lausus hiljuti: “…kui tahame olla osa NATO kollektiivkaitsest, peame andma sinna ka võrdväärse panuse.” Tegelikult tuleks eestlastel püüda pisut rohkem panustada. Selleks pole sobivamat aega, kui praegune hetk.
Sina ei pruugi huvituda sõjast, aga tema huvitub sinust
Olen kaua tegelenud Afganistani küsimusega ja respekteerin afgaane. Praegu toimub verevalamine kahjuks nende territooriumil, lootuses, et seda poleks enam kunagi vaja valada Eestis.
Kanada on oma lahinguüksused Afganistanist juba välja viinud. Aga prantslased? Stéphane Taillat kirjutas suvel ajakirjas Foreign Policy, et prantsuse rahvas ei saa hästi aru, kuidas teda Afganistani sõjategevusse üldse kisti. Taillat väidab koguni: “Prantsusmaale ei tule enam meelde, milleks tema relvajõud eksisteerivad”. Sel juhul ei tule paljudele prantslastele ilmselt enam meelde ka see, kuidas ameeriklased andsid neile 1945. aastal üle sakslastest vabastatud Prantsusmaa.
Sellist mäletamisprobleemi eestlastel, lätlastel ja leedulastel, soomlastel, teistel Intermarumi rahvastel ja ilmselt ka grusiinidel pole. Teame siin täpselt, mille pärast on vaja riigikaitsevõimet küllaldaseks kujundada — et ei saaks korduda 1939. aasta! Kui prantslased ei oska näha liitlassuhete potentsiaali, on see prantslaste kaotus ja baltlaste võit!
Praegu karastatakse Afganistani sulatusahjus loodetavasti seda transatlantilist sõprust, millest sünnib “uue Euroopa” tulevane julgeolekuarhitektuur. Kusjuures mitte ainult Afganistanis. Ei juhtu arvatavasti nii, et sealmail vaikivad kunagi liitlaste relvad ja saabub globaalne rahu.
Keegi ei soovi maailmale nn neljanda põlvkonna sõdasid, aga need tulevad nii või teisiti. Trotski oli see, kes ütles, et sina ei pruugi olla sõjast huvitatud, kuid sõda tunneb huvi sinu vastu! Tuleviku asümmeetriline sõjapidamine võib edasi kesta ideede konflikti pärast. Võivad toimuda nii edasipodisevad kui järsku esilekerkivad uued konfliktid arenenud riikide ja arengumaade vahel, ja ilmselt jätkuvad kübersõjad aina suuremate panuste peale. Afganistani kõrval asub ka teine keeruline riik Pakistani näol, kus paikneb üks sõjaka islami peamisi koldeid.
Maailma suurte vahel võib pinge kasvada, mitte langeda. Tee mis tahad, uute missioonide tulles vaadatakse jälle eestlaste poole.
Jätkub
Delfi avaldab Jüri Estami viieosalise artiklite sarja, kus ta analüüsib Eesti liitlassuhteid.
