Eestis on loll isand — rahvas — lasknud end teenril laostada

Mulle tundub vahel, et Eestis on sisuliselt toimunud midagi järk-järgulise proletaarse revolutsiooni taolist: rahva teenrid on nüüd viimaks kogu võimu enda kätte haaranud ja oma isandaile lõplikult selja pööranud.

Suur osa kodumaal mitte toimetulevast rahvast, seega mingis mõttes nagu vaenulik kontingent, on osavasti küüditatud välismaale tööle. Kusjuures nad on läinud ise — oma raha eest ostnud piletid, mitte riigi raha eest. Eelmisel küüditamisel said ju kõik vähemalt prii sõidu.

Ja loosung “Kõigi maade proletaarlased, ühinege!” kehtib jälle. Rahva teenrid muudkui lendavad mööda maailma ringi — konverentsid, läbirääkimised, nõupidamised, ametlikud kohtumised, diplomaatilised lõunasöögid…

Kui miski on nässu läinud, kui ollakse eksinud teelt, siis vaadatakse ikka tagasi. Analüüsivalt, otsivalt. Mis me valesti tegime, kuskohas keerasime valele poole? Kas oleks võimalik olnud seda riiki kuidagi teisiti üles ehitada? Äkki oleks teenrid pidanud natuke rohkem oma isandaid kuulama ja usaldama, mitte tõttama otsima väljastpoolt nõuandjaid, kellele meie maa ja rahva olukord oli absoluutselt tundmatu?

Aga nad ei usalda oma isandaid isegi niipalju, et küsiksid, kui palju need on nõus neile palka maksma. Esimese asjana otsustasid nad selle kohe ise enda jaoks ära. Veider kuidagi. Muidu ikka isand otsustab, kui palju ta teenrile palka maksab. Ja kui teener ei tee head tööd, juhib ettevõtte pankrotti, siis ta ilmselt laseb selle kehva teenri lahti. Loll isand, kes laseb teenril enda üle valitseda. Ja ennast laostada.

Äkki oleks pidanud riigihoone ehitamist alustama vundamendist, mitte sarikatest? Siis oleksime ehk enne suurt vihma vähemalt kile peale jõudnud tõmmata, nüüd kõigub see uhke eurokatus, vaesekene, selle alla kombineeritud kehva karkassi najal, ähvardades meile kõige täiega kaela kukkuda.

Meie valitsejad käivad endiselt rõõmsate nägudega ringi, võtavad meilt aina raha vähemaks ja küsivad endale juurde. Nende meelest on meil kõik ikka veel väga hästi. Ja seda tänu nende edukale juhtimisele. Nende mänguhimu ja usk selle mängu tõelisusse on liigutav. Riiki meil praktiliselt pole, põllumajandus on põhja lastud, väikeettevõtjatel hing kinni pigistatud, pool rahvast on varsti laiali jooksnud, aga president ja ministeeriumid ja riigikogu nagu töötavad endiselt täies koosseisus. Ja sõidavad meie raha eest mööda maailma ringi, et jagada teistegagi oma kogemusi.

Nojah, miski ei alga tühja koha pealt. Meie folklooris on niisama osavasti käitunud Kaval-Ants. On, mida õppida. Ja muidugi talitas nõnda ju ka terve nõukogude süsteem, sest ka siis oli töölisklass valitsev klass.

Pealegi kuuluvad ju paljud riigikogulased mingitesse nõukogudesse, mille eest saavad lisaraha — nii et neil oleks nagu isegi nõukogude võim veel alles?

Kui natuke nalja teha, siis võiks niimoodi arutleda. Ja üsna paljudel on elu nii kibedaks läinud, et enam ei jäägi muud üle, kui nalja teha. Sest nii sageli tundub, et meie riigilõngakera on lootusetult sassi mängitud…