JUHTKIRI: Kultuuripealinna saldo: poliitikud taplesid, Tallinn raiskas, töömesilased tegid põneva asja
Täna pannakse Euroopa kultuuripealinn Tallinn 2011-le pauguga (õigemini suurejoonelise ja mitmetahulise šõuga) punkt. Kultuuripealinna-aasta ei kujunenud selliseks, nagu algselt plaanis oli, kuid milliseks see siis kujunes?
Tallinn võitis konkursi Euroopa 2011. aasta kultuuripealinna tiitlile 2006. aastal, mil Eesti elas pärmina paisuva majanduskasvu algust. Sellele vastavad olid ka kultuuriaasta plaanid, kuigi nendes konkreetsuseni jõudmine võttis oma aja.
Konkreetsete, kaugele tulevikku ulatuvate märkidena pidid algsete plaanide kohaselt kultuuripealinna-aastaks valmima uus raekoda ja kunstiakadeemia ning uueks ehitatud saama Linnahalli ümbritsev ala, Kultuurikatel, Linnateatri hoone, lauluväljak… Lisaks uhke ja enneolematu kultuuriprogramm, millest räägitaks maa ja mere taga ning mida imetleks nii välismeedia kui -turistid.
Jahe reaalsus hakkas aga kuumi plaane jahutama juba 2007. aastal. Kõigepealt venis kultuuripealinna koostöölepingu sõlmimine Tallinna linna ja riigi vahel, millele juhtis tähelepanu ka Euroopa Komisjoni ekspertkomisjon. Sama aasta lõpus hakkasid tekkima ka rahaprobleemid — riik ei eraldanud kultuuripealinna tarbeks nii palju, kui Tallinn oleks soovinud ning varsti hakkas nappima raha ka Tallinnal endal.
Kuigi veel 2008. aasta linnaeelarvet esitledes lubas linnapea Edgar Savisaar (Keskerakond) suure suuga mh Linnateatri uue hoone ehitamist, hakkas kultuuripealinnaks saamiseks valmistumist peagi iseloomustama linna kurtmine rahanappuse üle ja vaidlus riigiga teemal kes, kui palju ja kuhu peaks raha paigutama. 2008. aasta lõpus jahmatas Savisaar üldsust aga hääletusega, mille linn sundis Eesti internetikasutajad valima, kumb kultuuripealinnaks valmis ehitada — Linnateateri uus hoone või Kultuurikatel.
Samal ajal jagus keskerakondlikul Tallinnal siiski pidevalt raha selliste ettevõtmiste jaoks, millel kultuuripealinnaga ainult väga kaudne side oli, kuid millest samal ajal oli võimalik poliitilist kasu lõigata. Seda alates Allan Alaküla saatmisest Brüsselisse pealinna esindama ja lõpetades ülikalli linnatelevisiooni loomisega — mõlemat sammu põhjendati alguses jõuliselt just kultuuripealinna vajadustega. Meeles on ka tublide keskerakondlaste Jaanus Mutli ning Evelyn Sepa istutamine kultuuripealinna sihtasutuse rammusalt mullatud lillepotti.
Tänaseks teame, et uueks loomata jäid nii Linnateater kui Kultuurikatel, nii lauluväljak kui raehoone, nii kunstiakadeemia kui linnahall. Teostus see, mille eest hoiatas 2009. aastal Eestit Euroopa Liidu kultuuripealinnade valimiskomisjoni juht Sir Robert Scott: tekkis „Vilnius 2009-ga” sarnane olukord — keerulises pöörasid riik ja linn tülli ning programm kannatas.
Rahapuuduses loobuti üha enamatest kallitest plaanidest ning asendati need ühekordsete ettevõtmistega või toodi kõike võimalikku kultuurielus toimuvat kultuuripealinna egiidi alla. Nii ongi kultuuripealinna aasta saldot raske kokku lüüa, sest on ülimalt keeruline hinnata, mis oleks teoks saanud kultuuripealinna-aastast hoolimata ning mis mitte.
Küll aga võib üsna kindel olla, et reaalset tööd teinud töömesilased ning vabatahtlikud on kultuuripealinna ürituste korraldamisel teinud palehigis tööd ning välja on kukkunud vahvaid asju. Kui ettevõtmise esimestel meetritel heideti Euroopast Tallinnale ette kultuuripealinna-aastaga seotud kavade liigset traditsioonilisust, siis lõpuks sai teoks üsna alternatiivne ning nüüdisaegne programm — isegi niivõrd, et suvine “Vabaduse laul” tekitas debati teemal, kas rahvale mõeldud üritus liiga nišilik ei olnud.
“On vist nii, karmilt öeldes, et kriisi ajal inimesed hakkavad loovamaks muutuma,” ütles kultuuripealinna selle ülesehitusjärgus pikalt vedanud Mikko Fritze 2009. aasta juulis. Nii oli. Jääb üle loota, et see loovus pärast tänast ka edasi elab.
