JUHTKIRI: Eestikeelne õpe kõigis vene koolides ei toimi
Valitsus otsustas eile, et ei luba viieteistkümnel vastavat soovi avaldanud vene koolil eestikeelse õppega viivitada. Otsus oli ootuspärane, kuid pigem süvendas kui lahendas osa vene koolidega tekkinud patiseisu.
Narva ja Tallinna keskerakondlaste, kes osade koolide eriõigusi seni toetanud on, reaktsioon oli jõuline. Tallinna abilinnapea Mihhail Kõlvart teatas ajaga kohtusse minekust. Tema eelkäija abilinnapea ametis, praegune riigikogu liige Yana Toom aga esines venekeelses Delfis pronksiöö hõngu kandva avaldusega “kui meie lastele kuulutatakse sõda, ei jää muud üle kui väljakutse vastu võtta”.
Valitsus jäi kõigutamatuks — erandit taotlenud koolid on valmis gümnaasiumis õppetööd valdavalt eesti keeles läbi viima, sest alustasid seaduse kohaselt viis aastat tagasi eestikeelsele aineõppele üleminekut. Ka lubavat koolides töötavate õpetajate kvalifikatsioon ja õpilaste põhikoolis omandatud eesti keele oskus üleminekuga jätkata.
Ühest küljest osutab valituse positsioon, et härradel ministritel on jalad endiselt rohkem või vähem maast lahti. Piisab erapooletu vaatleja käigust Narva venekeelsesse gümnaasiumi, et mõista, et praegune eestikeelne õpe ei anna ühiskonnaõpetuse või muusikaajaloo taolistes tundides arvestatavaid teadmisi. Kui klassitäis õpilasi suudab eesti keeles parimal juhul lihtlauseid moodustada, kuidas siis võib ette kujutada, et omandatakse Eesti põhiseaduse nüansse või Dmitri Šostakovitši mõju Eino Tambergi loomingule.
Samas ei kõlba kuhugi ka valitsuse kava lihtlabane vastustamine, mis tähendaks valitseva venekeelse õpetuse ning eesti keele- ja kultuuriruumi jätkuvat püsimist eemal teatud venekeelsetest koolidest. Samuti ei ole pädev argument, et Eesti peaks venekeelse õppe puhul eeskuju võtma Soome rootsikeelse elanikkonna positsioonist.
Eestivenelased on soomerootslastest mitmes mõttes väga erinevas olukorras. Märkimisväärne osa siin elavatest venelastest elab idanaabri poolt tekitatud või kohalikus venekeelses inforuumis ning Eestis on piirkondi, kus on niimoodi võimalik vältida suuremaid kokkupuuteid eesti keele ning kultuuriga täiskasvanuks saamiseni. Soomerootslased omandavad pea eranditult suurepärase soome keele ning on aastasadu tagasi valinud lojaalsuse Soome riigile. Paraku ei saa öelda sama kõigi eestivenelaste kohta.
Samuti peab meeles pidama, et venekeelne pere ei saa oma lastele omakeelset õpet näiteks Soomes, Rootsis või teistes Euroopa riikides — õppida tuleb ikka kohalikes ametlikes riigikeeltes, milleks Eestis on eesti keel.
Kõige paremaid tulemusi eestikeelse õppega toimetulekul näitavad kohalike venelaste hulgas need lapsed, kes on alustanud eesti keelega kohanemise võimalikult varakult keelekümblusklassides või suisa -lasteaias. Parim viis garanteerida, et vene lapsed neid tulevikus ees ootavat eestikeelset õppeainet ka tõeliselt omandada suudavad, ongi nende varustamine sellise eesti keelega, mille tase seda võimaldab.
Nii et peeglisse peaksid siiski vaatama nii venekeelsed koolid ise kui ka haridusministeerium — pole kindel, et eesti keele õppe korraldus seni piisav on olnud.
