Koit Pikaro: miks, kuidas ja mida ma tean vahistatud prominentide kohta?
Meeldiv, sest on mida jagada ja tore, et jagamisest võib tarkadele kasu olla. Ka teeb kindlasti heameelt varasemate nõudmiste või prognooside täitumine. Kahju on vaid selles, et vahel tuleb seda kaua oodata.
Meeldivalt keeruline on olla tark
Pean praegu silmas iseennast, sest liialt palju on püütud küsida ja ette heita, miks võtan sõna alles pärast mõne järjekordse kaabaka vahelejäämist. Segase sõnastusega nupukese tegi isegi reedene Postimees.
Viimaste nädalate suurim korruptsiooniskandaal võimalikest kurjategijatest kaitsepolitseis ja politseiameti sisekontrollis on ilmselt iseloomulik nii sisult, tekkimise olemuselt kui ka reageerimistest.
Politseiametnik Meelis Taniel tunnistati küll kahtlustatavaks, kuid vabastati töölt omal soovil. Kui juhtub imede ime ja teenete eest kodumaa ja kapo eest lõpetatakse tema kriminaalasi näiteks avaliku huvi puudumisega, siis tuleb ta nelja aasta pärast politseisse tööle tagasi ja isegi politseipensioni staaž tal jätkub.
Sama ime on juhtunud kapo ametniku Indrek Põderiga. Huvitav oleks teada, kas ta oma kõrgelt ametikohalt viidi üle spetsialistiks mõni päev või mõni tund enne kinnipidamist.
Enesekiitmise mahe töö
Olen nimetanud õigete nimede ja ametikohtadega Meelis Tanieli ning Indrek Põderit juba 2005. aasta veebruaris ajaleheartiklis Virumaa Nädalalehes. Tollal tegutses ilmselt ka portaal Paturegister, artikkel oli selleski üleval.
Lugu ise rääkis politseiametniku vahelevõtmisest, info üleandmise eest sai ta väikese rahasumma. Kasutasin selles loos Meelis Tanieli pundi tegelaste kohta sõna seaduserikkumine. Olid nad kasutasid jälitustöötaja kinnipidamiseks tagaotsitavat kurjategijat, kes selles loos oligi ilmselt suurim võitja. Tagaotsimine lõpetati ja vahistamise asemel suundus ta uusi kelmusi sooritama. Tema usaldusväärsust selle sõna kõige nõmedamas tähenduses näitas seegi, et operatsiooni järel kadus ta peremeeste juurest nii tehnika kui lindistusega.
Meelis Tanieli ja kapo juhtivametniku kahepalgelisust näitas aga ilmekalt see, et pärast kinnipeetu vabanemist kutsusid nad ta konspiratiivsele kohtumisele, tunnistasid kogu üritusel kasutatud ebaseaduslikke võtteid, lubasid võimalikke kaebusi ise ja kiiresti menetleda.
Seega saan öelda, et seitse aastat enne Indrek Põderi ja tema jooksupoisi paljastamist, olin esitanud piisavalt andmeid nende ebapädevusest ja ebaseaduslikust tegevusest.
See aeg on olnud kahjuks pikk kahel põhjusel. Vaid kurjategijate jumal teab kui palju nad selle aja jooksul omakasust ja muudel ajenditel kuritegusid sooritasid. Minu jaoks oli see aeg samuti pikk, sest aeg-ajalt tuli eriti Indrek Põderi nimi ja isik ette kütusekelmide või muudes materjalides.
2005. aastal oleksin oodanud vähemalt ühte kahest reageerimisest. Keegi kaitsepolitsei ametnikest oleks mind välja kutsunud ja teinud mingis vormis märkuse nende ühe parima, edukama jne töötaja näitamise eest halvas valguses. Ka mõni politseijuht oleks saanud seda teha.
Teine reageerimise viis oleks olnud salajane käepigistus mõnelt juhtivametnikult nende ebaausate töötajate kohta vihje esitamise eest. Sellise tunnustuse juures oleksin leppinud isegi märkusega, et miks pidin seda tegema avalikult ajalehes. Midagi sellist seitsme aasta jooksul ei toimunud.
Kui nüüd kapo peadirektor püüab oma ridades kurjategija paljastamist esitada suure saavutusena, siis minu silmis on see küll seitsmeaastane saamatus selle sõna kõige halvemas mõttes.
Vaid lühike loetelu Indrek Põderi kohta saabunud vihjetest:
- oktoober 2009 - seotud rahapesuga;
- november 2009 – ebaausate võlgnike esindamine, püüd mõjutada võlausaldajaid, seotus väljapressijate kaitsmisega;
- märts 2009 – kiitles politseiametniku suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisega.
Kui küsite, kas ma neid andmeid olen kellelegi edastanud, siis mina esitan vastuküsimuse: kellele?
„Superluuraja“ Herman Simm võeti vahele alles 2008. aastal. Vaid kolmteist aastat enne oli ta suhteliselt lühikest aega olnud politseipeadirektor, aga just 1995. aastal tehti talle ettepanek sellelt ametikohalt lahkumiseks. Ettepanek oli seotud talle mitmete materjalide esitamisega ja just seetõttu ei saanud ta sellest ettepanekust loobuda.
Olen veendunud, et teiste materjalide seas oli ka ettekanne tema poolt minule, kui organiseeritud kuritegevuse vastase osakonna juhile, tehtud ebaseaduslikust ettepanekust. Kandsin tollal sellest ette otse siseministrile ja mäletan veel tema küsimust mulle: kas julgen selle kohta ka kirjaliku ettekande esitada. Ilma mingi südametunnistusepiinata seda ka tegin.
Kordan: kolmteist aastat enne paljastamist suutsin ja julgesin potentsiaalset kurjategijat süüdistada ebaaususes.
Veidi väiksemad vennad
Jäägu võltstagasihoidlikkus teistele, mina jätkan oma loetelu, mis ei oli täielik, puudu on veel
mitmeid nimesid ja näiteid.
Kui mupo asejuht Margo Reiska purjuspäi taksojuhte „vallandas“ ja politseipatrulliga rüseles, siis julgesin tema nime avaldada ja koostada nupukese MuPo juhataja Kaimo Järviku valetamise kohta seoses sellise sündmusega. Mees oli küll puhkusel, kuid valelegendi rääkimast see teda ei seganud. Siin on ajalooline õigus tegutsenud küll kiiremini ning Järvik ja roolijoodik Reiska on paljastatud kiiremini.
Ilmselt olin üks esimesi kes julges „transpordikorüfee“ Mati Songissepa suhtes nõuda distsiplinaarkontrolli. Samuti julgesin transpordiameti juhtide ees kritiseerida veel ühte selle ameti töötajat – Vello Lõugast.
Muidugi oli see minu poolt tulemusteta tegevus, kuigi Songisepp oli ühele autokoolile loonud erilisi tingimusi ning teises kohas lasknud liikluskorraldust kellegi huvides muuta. Lõugase esialgne vastuväide minu kriitikale oli aga geniaalne: kuidas ma võivat seda teha kui ta on koos minuga olnud ühel parteiüritusel.
Võitlus Tallinna linnaametnikega ongi olnud kõige töömahukam, kuid ka mõttetum ja harilikult lõppenud minu allajäämisega. Aga vähemalt olen oma seisukohti ja andmeid esitanud.
Juba nimetatud Reiska juhtumi korral kutsuti kannatanu taksojuht linnavalitsusse, moositi teda nii lubaduste kui ähvardustega. Transpordiametis on aga alati olnud absoluutne ringkaitse.
Praegugi levib linnalegend, et Vello Lõugas on saavutanud ameti ühe juristiga kokkuleppe endale kasulike materjalide osas ning seetõttu kõige ülbemalt nõuab tööle ennistamist.
Võitluses transpordiameti juhtide ja neid sisuliselt kaitsva abilinnapeaga, tunnistan ennast kas alistatuks või tuleb mul oodata näiteks viis aastat. Selle aja jooksul satub vast nii mõnigi ameti töötaja veel korruptsiooni eest kohtu alla ja siis vast vahetatakse välja ka mädanev pea.
Mingi kibestumiseta
Nii mõnedki arvavad, et asjade nimetamiseks õigete nimedega või kaabaka nimetamiseks kaabakaks, peab inimene olema kibestunud või pettunud. Enda puhul julgen selle arvamuse täielikult ümber lükata.
Olen elanud elu, millisest paljud ei saa unistadagi. Saavutanud praeguseks sõltumatuse igapäevaseks tegevuseks, saan nüüd teha vaid seda, mida õigeks pean või siis sooviga olla kaasinimestele vajalik. Selline vabadus on palju väärt.
Olen aastakümneid veetnud tööl rohkem aega kui perega. Seda on kodused mõistnud ja lubanud. Lapsed on kasvanud mitte ainult lihtsalt silmarõõmuks, vaid suurepärasteks iseseisvateks inimesteks. Pojapere väikese tütrekesega teeb ainult õnnelikuks.
Täiesti piisavalt olen kogunud endale tõsiseid vaenlasi. Seega pole ka nii kehv, et keegi tõsiselt ei karda või ei vihka. Enam kui kümme aastat pärast politseist äratulekut tuleb mõni veel ligi linnalegendiga, et keegi kuskil plaanitsevat mulle atentaati teha. Rumal idee ja jutt, kuid näitab, et nii mõnigi lurjus veel sellest unistab.
Lühidalt, minu moto on kodanikujulgus, info omamine ja jagamine, mitte kibestumine, vaid helesinine unistus õiguse ja korralikkuse võidust.
