Petlemma lugu: Häbiväärne, et lääs pole USA juhtimisel lõpetanud Palestiina okupatsiooni

Jõulud on ilmselt ainus aeg aastas, mil ühe Palestiina linna — Petlemma — nimi kõlab korraga tuhandete eestlaste huulil — olgu see jumalateenistusel kaasa lauldes või pereringis jõulupühade algupära üle arutledes.

Petlemma jõulukoputus Eestile
„Oh Petlemm, väike linnake,
sa magad vaikset und;
võid puhata sa rahuga,
sest käes on kesköötund.“

Nagu ka siinses laulusalmis, seostub Petlemm paljude jaoks idüllilise ja muinasjutulise kohakesega, kus hällis jeesuslapse und valvavad hoolitsevad vanemad ja armsad lambatalled. Vähem mõtleme sellest, kuidas elab seesama Petlemm täna, 2011 aastat peale Kristust. Kuid ehk võiksime seda teha just jõuluajal, kui meie südamed on tavalisest avatumad ja hoolivamad.
Tänane Petlemm on oma 30 000 elanikuga endiselt väike linn, kuid „rahuga puhata“ ei saa ta küll kuidagi. Juba 44 aastat kestab Petlemmas, nii nagu teistelgi Palestiina aladel — Ida-Jeruusalemmas, Jordani jõe läänekaldal ja Gaza sektoris — Iisraeli sõjaline okupatsioon.

Petlemma ümbritseb kolmest ilmakaarest 9-meetri kõrgune eraldusmüür, mis isoleerib Petlemma elanikud vaid 6 km kaugusel asuvast Jeruusalemmast ja ka suurest osast Läänekaldast. Selle üle, keda Petlemma sisse või sealt välja lasta, otsustavad kontrollpunktides Iisraeli sõdurid, sageli täiesti meelevaldselt. Piltlikult öeldes elavad petlemlased alalises koduarestis, kusjuures magamistoast elutuppa minemiseks peavad nad küsima luba oma vangivalvurist naabrilt.

Okupatsioon pärsib otse loomulikult ka majandust — töötuse määr Petlemmas on 22% ja sissetulekud kordades väiksemad Iisraeli linnadest. Idüll missugune.

Olukord Petlemmas on iseloomulik kogu okupeeritud Palestiinale, eriti aga Läänekaldale (Gaza sektori hädad on mõneti teistsuguse iseloomuga, sellest on Delfis põhjalikumalt kirjutanud Jörgen Siil: http://www.epl.ee/news/valismaa/gaza-sektor-iisraeli-blokaadi-tottu-aarmuslikus-viletsuses-kiduv-palestiina-enklaav.d?id=61205516 ), mis erinevalt tavakuvandist ei moodusta ühe tervikliku ala, vaid koosneb kümnetest, kui mitte sadadest palestiinlaste „saarekesest“, mida üksteisest ja nende kõrval asuvatest ebaseaduslikest Iisraeli asundustest eraldavad toosama müür ja kontrollpunktid. Kõik ühe eesmärgi nimel — teha palestiinlaste elu oma põlisel kodumaal võimalikult raskeks ja väljakannatamatuks. See ei ole lihtsalt okupatsioon de jure, vaid vägagi de facto. Okupatsioon, mis karjub, sülitab ja lööb oma ohvritele igapäevaselt näkku. 

Seega on hämmastav ja häbiväärne, et lääneriigid USA juhtimisel ei ole suutnud ja/või tahtnud Palestiina okupatsiooni lõpetada. Seda aja jooksul, mis on näinud Vietnami sõja lõpetamist, Nõukogude Liidu lagunemist, diktaatorite mahavõtmist Belgradist Bagdadini. Üks asi, mis pole aga muutunud, on Palestiina okupatsioon, seda vaatamata lõpututele ÜRO resolutsioonidele ja orwellilikule „rahuprotsessile“, mille kattevarjus on okupeeritud Palestiina alade hõivamine Iisraeli asundustega võtnud erilise hoo. Kõige selle juures on Iisrael, erinevalt paljudest riikidest, kes ei anasta ühtegi teist rahvast, nö salongikõlbulik riik, kelle okupatsioonipoliitika aus ja avalik kritiseerimine on paljudes läänemaailma viisakates seltskondades siiani faux pas.

Siiski oli lõppev, 2011. aasta Palestiina jaoks mitmes mõttes murrangulise ja märgilise tähendusega. Paradoksaalsel kombel võiks öelda, et Palestiina olukord pole kunagi olnud ühtaegu nii lootusetu ja lootusrikas kui praegu. 

Peamiseks pettumuseks oli USA juhitud rahuläbirääkimiste liivajooksmine, tulenevalt Palestiina nõudmisest, et Iisrael peataks läbirääkimiste ajaks uute asunduste ehitamise okupeeritud aladel, millega Iisrael ei soostunud ning mille vajalikkuses USA ei suutnud või ei soovinud Iisraeli veenda, seda vaatamata president Obama varasemalt väljaöeldud seisukohale asunduste ebaseaduslikkusest (millest hiljem USA taandus, viidates vaid asunduste „ebalegitiimsusele“). Suures plaanis kaotas USA sellega oma usaldusväärsuse rahuläbirääkimiste esivahendajana, samas kui kedagi USA asemele ei ole ilmunud. USA väide, et konflikti lahendamine on võimalik ainult kahe poole — Iisraeli ja Palestiina — otseläbirääkimiste teel, on aga üdini küüniline — vangivalvuri ja vangi vahel pole läbirääkimised võimalikud, eriti kui nende pea kohal ei ole ausat arbiitrit, kes võib korrale kutsuda mõlemaid pooli. 

Lootust annab aga teadmine, et Palestiina rahvusvaheline positsioon ei ole kunagi olnud tugevam kui praegu. Suurel määral on see seotud Palestiina Omavalitsuse eduga omariikluseks vajalike institutsioonide ja avalike teenuste ülesehitamisel (tõik, mida on kinnitanud ka IMF ja Maailmapank), vägivallatu vastupanu ühemõttelise toetamisega ja jõuliste sammudega Palestiina riigi tunnustamiseks rahvusvaheliste organisatsioonide, eelkõige ÜRO poolt. Kuigi selles osas on veel pikk teekond käia, jääb lõppevasse aastasse mitmeid edusamme, sh Palestiina vastuvõtmine UNESCO liikmeks ja Palestiina riigi tunnustamine Islandi poolt — esimene sedalaadi tunnustus Lääne-Euroopast. See on vaid jäämäe veepealne osa, mis ei anna täit aimu kasvavast rahvusvahelisest toetusest Palestiina iseseisvusele ja okupatsiooni lõpetamisele — protsess, mille tulemusel USA on avastamas end üha üksikumana. 

Järgmine suurem verstapost saabub Palestiina jaoks eeloleval aastal ÜRO Peaassambleel, kui tõenäoliselt pannakse hääletusele Palestiina staatuse tõstmine praegusest vaatlejast mitteliikmest riigiks. See on hetk, kus iga ÜRO liikmesriigi, sh Eesti hääl omab võrdset kaalu, kujundades lõpptulemust, mis omakorda mõjutab edasisi arenguid konflikti lahendamisel. Millist käitumist võime Eestilt eeldada ning millist soovida? 

Eesti senist Palestiina-poliitikat võib iseloomustada kui olulistes küsimustes USA positsioone järgivat. Sarnaselt USA-le toetab Eesti vormiliselt kahe riigi lahendust, kus kõrvuti eksisteerivad iseseisev Iisrael ja Palestiina, kes respekteerivad üksteise territoriaalset terviklikkust ja julgeolekut. Tegelikus elus Eesti siiski pigem torpedeerib kui toetab Palestiina omariiklust. Selle heaks näiteks on välisminister Paeti teadaanne 20. septembril New Yorgist, milles ta avaldas vastuseisu Palestiina ÜRO liikmeksastumise avaldusele, seejuures enne, kui avaldus oli ÜRO peasekretärile üle antud ja selle tekst avalikustatud. Ministri põhjendus kattus üksüheselt USA seisukohaga, et Iisraeli-Palestiina konflikti võib lahendada vaid otsekõneluste teel, mitte aga „ühepoolsete sammudega“ nagu sooviga astuda ÜRO liikmeks. Selline retoorika ja käitumine tekitab mitmeid küsimusi: 

• Kui konflikti lahendamise võti on otsekõnelustes, siis miks need läbirääkimised pole toiminud viimased pea 20 aastat ja miks peaks uute läbirääkimistega paremini minema?
• Kas välisminister tõesti arvab, et tulemuslikud läbirääkimised on võimalikud olukorras kus Iisrael ei kavatse lõpetada uute asenduste ehitamist, vaid ehitab neid juurde, varastades nõnda Palestiinalt maad samal ajal läbirääkimistega tulevase Palestiina piiridest? Huvitav, kas 1919. a detsembris oleks Eesti delegatsioon Jaan Poska juhtimisel asunud Tartus Nõukogude Venemaaga läbirääkimistelaua taha, kui samal ajal oleks Vene väed hõivanud üht Eesti küla teise järel?
• Kui suveräänne on Eesti välispoliitika ning milline roll on selle kujundamisel demokraatlikel mehhanismidel, sh Riigikogu väliskomisjonil? 

Tahes-tahtmata jääb vaatlejale mulje, et Eesti tegelikuks poliitikaks Palestiina omariikluse küsimuses on võtta USA-ga identne positsioon, mis iganes see antud ajahetkel ka poleks. See omakorda tõstatab küsimuse, kas selline USA-peegeldamine on Eesti jaoks paratamatu või on võimalikud ka muud variandid. Ilmselgelt ei saa USA-ga ühte sammu astumist põhjendada vaid NATO liikmelisusega, sest ka mitmed NATO liikmesriigid on tunnustanud Palestiina iseseisvust (sh viimati Island). Seega, kas lisaks NATO-le on veel mingid alliansid või hoovad, mis hoiavad Eestit väga selgelt USA ja/või Iisraeli mõjusfääris antud küsimuses? Kui nii, siis tahaks neist kuulda, sest avalikkusele neid selgitusi ei ole siiani antud. 

Mõneti kurioossem on Eesti erapooletus Palestiina UNESCO-liikmelisuse hääletusel (eelneva põhjal olnuks ootuspärasem vastuhääl). Mis seda tingis, võib esialgu vaid spekuleerida. Ametliku põhjendusena toodud soov mitte politiseerida UNESCO liikmelisuse küsimust ei kõlanud veenvalt, sest sedalaadi tundlikus küsimuses on iga positsioon poliitiline.

Võimalik, et teades ette, et Palestiina saab niikuinii suure tõenäosusega UNESCO liikmeks, ei tahtnud Eesti olla see riik, kes jääb nö kaotajate leeri, pigem siis juba (kompromissina USA suhtes) kõrvalseisjaks. Samuti on võimalik, et Eesti ei tahtnud kätt ette panna palestiinlaste soovile võtta UNESCO Maailmapärandi kaitse alla Petlemma Jeesus Kristuse Sünnikirikut ja teisi mälestisi (kuigi sel juhul oleks poolthääl olnud taktikaliselt targem). Samas, võrreldes näiteks Leeduga, kes hääletas Palestiina UNESCO-liikmelisuse vastu, oli erapooletus Eesti delegatsiooni poolt pooleldi tubli samm, näidates, et Eesti seisukohad ei pea kõigis Palestiinat puudutavates küsimustes ühtima USA-ga. 

Aasta lõpp ei ole siiski ainult aeg kokkuvõteteks ja kriitikaks, vaid ka heade soovide sõnastamiseks. Seda mitte ainult endale ja oma lähedastele, vaid ka riigile, mille võimu kõrgeimad kandjad me üheskoos ju oleme.

Siinkohal minu kolm soovi aastaks 2012 Eesti välispoliitika kujundajatele Toompealt Islandi väljakuni:
1. Kõigile Riigikogu liikmetele: Näidake üles natukegi solidaarsust Palestiina rahvaga, asutades Eesti-Palestiina parlamendirühma. On ju loogiline, et kui juba on olemas Eesti-Iisraeli parlamendirühm, aga ka Tiibeti ja Taiwani ja kasakate (!) toetusrühmad, on Riigikogus ruumi ka ühele tegusale Palestiina toetusrühmale.
2. Riigikogu väliskomisjoni liikmetele: olge aktiivsed Eesti Lähis-Ida poliitika formuleerimisel, konsulteerige ekspertide ja kodanikuühiskonnaga, kellel on samuti seisukohad ja sõnaõigus selles küsimuses.
3. Välisminister hr. Paetile: Teostage Palestiina suhtes eetilist, läbipaistvat ja iseseisvat poliitikat. Sellist poliitikat, mis peegeldab mitte ainult geopoliitilisi kaalutlusi, aga ka eesti rahvuslikke väärtusi, mis kohustavad meid olema solidaarsed pigem okupeeritud väikerahvaste kui okupantidega. Sellest johtuvalt andke ÜRO Peaassambleel Eesti hääl Palestiina staatuse tõstmise poolt. Kõhkluste korral helistage oma Islandi kolleegile, hr Skarphéðinsson’ile.
On selge, et ka kõigi nende soovide teostumine ei pruugi kaasa aidata sellele, et väike linn Petlemm saaks, öösiti magada vaikset und ja puhata rahuga. Kuid see Kuid igal juhul aitab see kaasa Eesti riigi arengule sisuliselt suveräänse(ma)ks väikeriigiks, kes olulistes välispoliitilistes küsimustes otsustab ise, lähtudes nii oma rahvuslikest huvidest, südametunnistusest ning — kui soovite — kristlikest väärtustest.

Oliver Loode  on MTÜ U-Pööre juhatuse liige ja Eesti-Palestiina tugirühma Facebook’is moderaator.