Toomas Alatalu: Vene talvest ja globaalsest ärkamisest
Ka vahepealse kümnendi algus — 2001. aasta — jääb kirjutatuks suurte tähtedega, ent see algatas pigem tagasimineku kümnendi, mil vohasid terrorism, kättemaks, arulagedad sõjad ja laenudel tuginev ilus elu, mis kõik sisinal kokku suureks kriisiks sulasid. Seda eeskätt USA — kelle sammud ja vastusammud ka lõppenud kümnendi kujundasid — ja Euroopa jaoks. 2011. aasta ehk siis uue kümnendi esimese aasta kujundajateks said Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida ning paljudele ootamatult Venemaa. Aga küllap jõuab edaspidi oma sõna öelda ka Hiina, kelle ärkamist loodeti rohkem kui Venemaa oma. Igal juhul tundub, et uus kümnend saab olema pigem (Eur)Aasia ja moslemi, kui Ameerika ja Euroopa nägu.
Lõppeva aasta suurüllatajaks sai Venemaa. On selge, et Putinil-Medvedevil ei õnnestunud viia oma klassikalist autoritaarset režiimi nn juhitud revolutsiooni abil rangelt piiratud demokraatia astmelt sujuvalt üle vähempiiratud demokraatia astmele. Lihtsamini öeldes ühe partei võimult (valitsusparteil oli eelmises duumas 315 kohta 450st) üle pseudo-mitmeparteilisusele (võimuparteil 238, tema kahel käepikendusel ja kommunistidel 212 kohta). Ettevalmistusi selleks tehti kaks aastat elik oli teada, et võimupartei loobub monopoolsest seisundist käepikenduste abil. Järgmises etapis oleks ilmselt lubatud ka päris opositsioonilistel parteidel tegutseda, ent täna on ilmne — kui üldse, siis tulenuks seda kõike üritada ühed valimised varem.
Tegelikult sai kogu eelmise kümnendi (2001-2010) protsessidele saatuslikuks venimine, täpsemalt öeldes protsesside venitamine valede otsuste mõjul ja kehvade otsustajate tõttu. Kättemaksuoperatsioonina alanud sõda Afganistanis ja mulje parandamiseks lisatud sõda Iraagis on veninud ju pikemateks kui kaks maailmasõda kokku. Loobumist 9/11 tegelikult põhjustanud konflikti lahendamisest püüti kompenseerida ümbruskonna režiimide eluea kunstliku pikendamisega, seda nii relvi müües kui uusi sõjabaase avades ja selgeid poliitpaariaid teistega võrdsustades. Euroopa Liidu ja NATO edasisi laienemisi hakati piirama ja edasi lükkama geopoliitiliste mängudega ja suurriikide rühmade ümbermängimistega.
Ka ootamatult lahvatanud laenu- ja finantskriisi haldamine on taandunud vaid kosmeetikale, sest suuri ja radikaalseid otsuseid, mida pankade võimu kärpimata pole võimalik teha, selgelt peljatakse. Vähemalt selle poliitseltskonna poolt, kes praegu võimul. Eks näis, millega saavad hakkama Kreekat ja Itaaliat juhtima pandud tehnokraadid.
Kui tagasi tulla uusaastaööl vastu 2000. aastat Kremlisse sisse lipsanud oma võimumudelit omanud autoritaarsete jõustruktuurides koolitatud tehnokraatide juurde, siis eks eeldanud nemadki lääne õlalepatsutamiste ja sealse vaikiva massi mõjul, et aega on piisavalt. Hetkel on moes väita, et Venemaa sündmused hargnevad Põhja-Aafrika ja Lähis-Ida arengute mõjul ning kui viimased risititi „araabia kevadeks“, siis Venemaal toimuv on juba saanud nimeks „Vene talv“. Huvitav-huvitav, sest kuna kõigis kolmes piirkonnas on asi autoritaarsetes režiimides, püüab demokraatlik maailm seal juhtuvat — paljus nende endi sahkerdamiste tulemus — selgitada aastaaegade abil: ühed ärkavad, teised…?!
Tegelikult on araabia kevad kohe kindlasti revolutsioon ja paljus lääne ladviku poliitika elik selle kohapealse teostamise/teostajate vastu suunatud revolutsioon. Venemaa puhul lõhnab asi revolutsioonilise situatsiooni järgi, mis süveneb vähemalt märtsikuuni. Mis saab aga pärast seda, on lahtine.
Samas juhiks tähelepanu sellele, et Venemaal toimuvat saab ja tuleb võtta ka kui järge Euroopat ja Ameerikat haaranud täiesti uut tüüpi võimu vastaste protestidele: indignados ehk mitteväärtustatute noorte protest Hispaanias, mis on tänaseks üle kandunud paljudesse riikidesse, samuti „Occupy Wall Street“ USAs ehk puhtalt pankade ülivõimu vastu protestimine, mis on nagu tänaseks liiva jooksnud, ent võib uuesti puhkeda. Omaette klassi moodustavad endi ohtu sattunud privileegide kaitsmiseks korraldatud meeleavaldused Kreekas, Itaalias ja mujal, mis teistsugusele sisule vaatamata annavad lisa ja on loomulik osa maailma täna haaranud oma meelsuse avalikust ja organiseeritud väljendamisest tänavatel.
Venemaal on esialgu toimunud kaks muljetavaldavat protestipäeva — 10. ja 24. detsembril, mil nõuti duuma valimistulemuste tühistamist ja uute valimiste korraldamist, ka poliitvangide vabastamist. Kui isikutest on kogu aeg nõutud keskvalimiskomisjoni esimehe tagasiastumist, siis viimasel korral kutsuti üles ka presidendivalimistel Putini poolt mitte hääletama elik ürituse selge võimu muutmise eesmärk on välja öeldud. Esialgu pole väljaaastumisel veel liidrit. Võimalik, et uus Jeltsin kõndis meeleavaldajate keskel, kui silmas pidada oligarh Mihhail Prohhorovi, ent erinevalt Javlinskist, Nemtsovist, Kasjanovist jt ta tribüünile ei tõtanud. Eeldatavalt hakkab ta käituma teisiti siis, kui on saanud ametlikult presidendikandidaadiks (jaanuari keskel), ent selleks ajaks võib ka õige rong olla läinud. Moskva Moskvaks (huvitaval kombel on kogunemised Peterburis üsna kahvatud), ent 80 protsenti häältest Venemaa valimistel saadakse ikkagi väljaspool kahte pealinna ja seal on vaid mõnes keskuses midagi liikvele läinud.
Pealegi alustas Putini-Medvedevi tiim aktiivset ennetustegevust, olles jõudnud lubada nii tagasiminekut kuberneride valimistele kui ka uute parteide kergemat registreerimist. Prohhorovi nõrgaks küljeks on ja jääb tema rahvale arusaamatu rikastumine — asi, mis võimaldab teda suhteliselt kergelt kujutada samasuguse suli ja vargana nagu neid, kellede eemaldamist võimult nõutakse. 24. detsembril organiseeris Moskvas võimu kritiseerimise miitingu ka Zirinovski partei, mida võib pidada märguandeks, et just sealt võib hakata lendama tuld ja tõrva Prohhorovi pihta.
Hetkel sõltub palju sellest, et Venemaal algas pikk pühade aeg — revolutsioonidele on oluline väljaastumiste pidev toimumine. Opositsiooni nõrkus lõi välja selles, et ei suudetud kokku leppida kolmanda protestipäeva ajas. Arvestada tuleb sedagi, et võib korduda 1996. aasta, mil isegi Ühendriikidest tuli kohale valimiskampaania tiim, et tagada „sõber Borissi“ püsimine võimul. Raske uskuda, et „sõber Vladimiriga“ ja mõnedele Lääne kolumnistidele peaaegu et unelmate poisu Medvedeviga, kellest saab ju peaminister, läheks teisiti.
Üks osa Venemaa rahvast on aga end taas vabaks raputanud pähemääritud tarkustest ning teeb ise otsuseid. Kui nad suudavad märtsis anda korraliku lahingu praegusele režiimile, siis võib hakata uskuma demokraatia ilmumisse Venemaa poliitikas.
