Andres Arrak: Aasta 2011 — pulmade asemel jõudsime matustele
Taotlus parema elu poole on ürginimlik. Iseasi on, milles parem elu kellegi jaoks seisneb. Mõni tahab rikkaks saada, mõni targaks, mõni õndsaks. Ka rikkust saab defineerida mitmeti. Enamasti tehakse seda raha ehk end ümbritsetavate asjade kaudu. Ent tegelikult on kõik kinni väärtushinnangutes.
Vaade minu maakodu rõdult Lõuna-Eesti kuplitele on kindlasti miljonit väärt, aga ta maksab väga vähe. Kumb on ikkagi rikkam, kas džiipi või merejahti putitav ja ümbermaailmareise nautiv lastetu või ühelapseline linnapere? Või hoopis linnulaulu ja lillelõhna maavaikuses nautiv paljulapseline? Ma ei ole vastuses väga kindel. Küll aga olen kindel selles, et pool sajandit meile peale surutud lolli eksperimenti tähendas eesti rahva jaoks seisakut igas mõttes.
Selles kontekstis tuleb aastat 2011 hinnata üheks oluliseks rajajooneks Eesti kahekümne aastases taasiseseisvas arengus. Ühelt poolt tundub, et oleme saavutanud kõik, mis saavutada andis — liikmelisus nii NATOs, Euroopa Liidus kui ka viimatise saavutusena rahaliidus. Jõulud 2010 tähistasid eestlaste eurooplaseks saamise teel kindlasti olulist verstaposti. Kogesin eelmisel aastavahetusel Tallinna vanalinna rutanute näoilmetel varjamatut võidujoovastust. Taevasse lennanud rakettide hulk oli masust hoolimata võrdelises sõltuvuses eestlaste hea enesetundega. Erutusvärin esimesi eurosid rahamasinast välja võttes oli võrreldav 1992. aasta juunikuu patriotistliku hardusega esimesi eesti kroone rublade vastu vahetades. Banaalselt väljendudes — šampus voolas ojadena ja seda isegi kasinama sissetulekuga peredes.
Tahes või tahtmata tõusetub küsimus — kuhu edasi? Kas on veel mõni oluline rajajoon rikkaks, targaks ja õndsaks saamise teel, mis vaja ületada? Paraku saabus tõehetk varem, kui oleksime osanud oodata. Tegelikult rippus tõde juba ammu õhus, ent meil ei jätkunud oskust või tahtmist sellele otsa vaadata.
Olukord Euroopas käesoleva kümnendi alguses meenutab üha rohkem olukorda kadunud Nõukogude Liidus kaheksakümnendate lõpus. Oluline vahe on selles, et tänases Euroopas puudub „glasnost“ ja tõeline „perestroika“. Täpsemalt öeldes, puudub Messias ehk uue sõnumi tooja — Van Rompuy ei ole kindlasti võrreldav Mihhail Gorbatšoviga. Iseasi, et viimane osutus prohvetlikuks ilmselgelt vastutahtmist.
Vana ja laisk ning heaoluga ära hellitatud Euroopa vaevleb täna identiteedikriisis ja uute ideede puuduses. Kriisis ei ole mitte Kreeka ega teised „sigariigid“, kriisis ei ole finants- ega kinnisvaraturud. Kriisis on laenatud tarbimisele baseeruv tarbimis- ja väärtuste mudel. Majanduslikult ja demograafiliselt marginaliseeruv sotsiaalhoolekanderiik on kaotanud oma konkurentsivõime ja sõnaõiguse rahvusvahelistel kvoorumitel.
Veel üks paralleel Nõukogude Liiduga tuleb meelde. Ja see on puht psühholoogiline. Kujutage endale ette last, kes hakkab jõudma pubekaikka ja kes on kasvanud perekonnas, kus talle on pidevalt sisendatud, et ta on kõige targem ja kõige ilusam. Ainult üks asi on sellest perekonnast puudunud — peegel. Ent mingi saatuse vingerpussi tõttu see peegel tuuakse majja. Psühholoogiline šokk esimesest pilgust on kindlasti suur. End ilusaks ja targaks (loe: majanduslikult efektiivseks ja konkurentsivõimeliseks) pidavale teismelisele saab tõehetk karm olema.
Rikkad heaoluriigid, ehk umbes kümnendik tänasest rahvastikust, on saanud tõelist tarbimispidu pidada umbes kaks inimpõlve ehk siis veidi rohkem kui pool sajandit. Lihtne on kõiges süüdistada Alfred Marshalli, kelle „Principles of Economics“ (1890) postuleeris üheselt, et rohkem on alati parem. Viimased sada aastat on domineerinud seisukoht, et suurem auto on parem kui väike ja suurema diagonaaliga televiisor parem kui väiksega. Kurb uudis on, et taoline majandus- ja sotsiaalne mudel on tänaseks läbi. Ja igavesti. Eestlastel ja teistel idaeurooplastel võib sellest kahju olla, et meil ei õnnestugi kunagi „Rootsit teha“. Ent kuidas heaoluga harjunud riikide rahvad oma heaolu kärpima hakkavad… see saab väga valus olema. Telepilt Kreekast on tagajärgi otse-eetris kajastanud juba rohkem kui aasta.
Eestlaste rõõm läinud aastavahetusel tõeliseks eurooplaseks saamisest osutus lühemaks kui oli karta või arvata. Peegel toodi tuppa ja vastu vaatas karm tõde. Lõbusõidulaevale ostetud kallihinnaline pilet osutus Titanicule ostetuks. Pulmade asemel jõudsime matustele.
Mis edasi saab? Kas on lootust? Euroopasse kuulume me ju niikuinii (Lennart Meri). Üks on kindel — Euroopa ei koosne ainult lollidest ja laiskadest. Eestlaste ja teiste baltlaste võimalus on esiteks säilitada see kapitalismi ehk paindlike tööturgude oaas, mis, erinevalt muust Euroopast, on mingi ime läbi meil alles. Teiseks: panna selg kokku teiste turumajanduslikult (ja mitte sotsialistlikult) mõtlevate eurooplastega (näiteks britid, ungarlased, slovakid, hollandlased jne) ja survestada ülejäänuid.
Euroopa ja kogu arenenud ehk hea eluga harjunud maailm põeb väärtuste kriisi. Tulest ja veest läbi käinud eestlastel on roosapõsiste ja siidikinnastes eurooplaste ees mitmeid eeliseid.
Geograafiliselt ja ajalooliselt on siin Soome lahe lõunakaldal võimalus ülerahvastatud ja reostatud maailmas säilitada inimväärne elukeskkond ka kaugemas tulevikus. Viimasel sajal aastal maalt linna kolinud, lapsed tegemata unustanud (ehk tarbimise vastu vahetanud), poest süüa ostev ja vara pensionile minev inimkond on tupikteel.
Matteuse evangeelium: „Ja Jeesus tuli pühakotta ja ajas välja kõik, kes pühakojas müüsid ja ostsid, ning lükkas kummuli rahavahetajate lauad ja tuvimüüjate järid. Ja ta ütles neile: „Kirjutatud on: minu koda hüütagu palvekojaks!““ Hea eesti rahvas — võidab mitte see, kel on rohkem asju, vaid see, kelle hing ja ihu on puhas.
