Georg Kirsberg: Tardunud ideoloogia ja puuduv dialoog lämmatavad Eesti arengu
Kui ideoloogia puudub, siis jääb üle näidata valitsevat ühiskonnakorda kui heategevuslikku ja vabastavat.
Nõukogude ajal jõudsime ühiskonnakorralduslike ideaalidega lahkuda idealismist ja jõuda materialismi. Nüüd on meid, endisi realistliku ühiskonnakorra liikmeid, hakatud tagasi kutsuma idealistliku kristluse juurde. Seda kinnitavad meie juhtiv-usujuhtide väljaütlemised – esiteks on peaministri ütluste kohaselt riigi arengu alus valitsuse uskumine, teise näitena kutsus president kultuurifoorumil üles piiblit kirjutama.
Ühiskondlikud arenguprotsessid aga tagasikeeramist ei võimalda. Selle pähemäärimine ühiskonnale ongi viinud meid ühiskondliku kriisini. Seega on olukord võrreldav 12. klassi õpilasega, kes viiakse tagasi kuuenda klassi kooliõpikute juurde. See on vaimne vägivald, mis on peale sunnitud kinnisideeliste ühiskonnaarenduslike tüüpmudelite rakendamise kaudu ja mille tulemuseks on väljaränne.
Selleks, et luua uusi arenguid, vajame uut mõistete aparaati ja ruumi. Üks ajastu erineb teisest mõisteruumi süsteemi väljavahetamise poolest. See, mis ühes mõisteruumis on vaieldamatu tõde, on teises ajastus ja mõisteruumis samade sõnadega väljendatult käsitletav absurdina. Eriti eredalt tuleb see esile parteiideoloogiates.
Seega puudub ideoloogia ühtseks ja arusaadavaks juhtimiseks. Kannatajaks on siinkohal inimene, kes peab perekonna tasemel elama ühe, linna tasemel teise ja riigi tasemel kolmanda ideoloogia alusel. Konflikt nende erinevate tasandite vahel ongi kriis ja nii on meie riigi kriis sügavam, kui esialgu paistab. Ühiskondlikud protsessid on muutunud tavakodanikule arusaamatuks ja riik laguneb. Viimasel ajal on hakatud üha rohkem rääkima ka traditsioonilise Eesti peremudeli taastamisest. Selle esimene eeldus peaks olema perekonna ja riigi tasandi ideoloogia ühtlustamine. Praeguse tendentsi kohaselt kasvab riik kodanikust üha enam ja enam lahku. Mitte mingeid muutusi aga ette näha pole, Tartu Ülikooli võrdleva poliitika professor Vello Pettai ütles, et Eestit võib tabada poliitiline skleroos, kuna võim ei vahetu ning samad inimesed on koguaeg riigitüüri juures. See viib aga stagnatsioonini.
Poliitika hirmud
Poliitika kardab absurdi, sest see naeruvääristab poliitika olemust ja vähendab võimu. Seega on ta võimetu mõisteruume iseseisvalt looma. Absurdi vältimiseks tuleb kas tsementeerida enda võimupositsioone ja eirata alternatiive või lahti rääkida mõisteruumi süsteem nii, et kõik sellest aru saavad. See eeldab kokkuleppeid ja dialoogi, kuid teisalt ka võimu ära andmist. Võimu hoidmiseks ongi vajalik olukorra võimalikult segasena hoidmine.
Meie tardunud ideoloogia ei kätke enam arengu ideesid, nendel rajanevaid ideaale, rääkimata lahendusviisidest. Ärgem unustagem, et katoliku kristluse rünnak ida, lääne ja lõuna suunas oli õnnistuse saanud Rooma paavstilt. Selle käigus on hävitatud terveid rahvaid ja riike. See rünnak on olnud nii sõjaline kui ka ideoloogiline ja sellise rünnaku käigus minetasime ka meie oma esiisade tavad. Pärast seda oleme omaks võtnud materialistliku kommunismi ja idealistliku piiblitõe ideaale ning neid igiomaste ideaalidena kuvama õppinud.
Mõlemal pool rindejoont, vasak- ja parempoolsuses, valitsevad ateistid. Tõde seisneb selles, et ei saa olla kahte vastandlikku ideaali. Kui puudub võimalus dialoogi käigus tõe ideaalide ja arusaamade maha märkimiseks, siis see ühiskond töötab vaid enda liidrite, mitte ühiskonna huvides. Tulemusena ei saa rahvas ühiskonna arenguprotsessidest ja arengute vajadusest enam aru ja on võimeline tegema otsuseid vaid primitiivselt, emotsioonide (meeldib – ei meeldi) tasandil. See on meie ühiskondliku kriisi tegelik olemus.
On loodud tingimused, kus ideaalide kandjad on (meedia-) sõjas vastaspoolega. Meediasõjas aga võidab see, kellel on parem informatsioon ja paremad ruuporid, mitte see, kellel on paremad lahendused.
Sõda pole mitte areng, vaid häving. Häving, kus on sõjapõgenikud ja kus ääremaadest saavad varemed. Sõda, millel pole mitte mingit pistmist selle maa ja rahva arengu või heaoluga. Sõjas hukkuvad kõige ideelisemad isendid, sest nemad on lahingute eesliinil. Sõda on ressursside ületarbimine. Ja liiga palju tarbitakse kõike – nii vaimseid, materiaalseid kui ka füüsilisi ressursse.
Ühed ehitavad, teised lammutavad. Eesti ühiskonnas on aga lakanud dialoog arengu üle, mis selgitaks, milline suund on õige. Kui ideelised inimesed hävitatakse või nad lahkuvad enne, kui dialoog saab tekkida, siis arengueeldused ühiskonnas puuduvad.
