Maire Liivamets: Raamatukogudest. Rahulikult.
Me oleme ju koos aastakümneid tegelenud Eesti kirjanduse tutvustamisega oma lugejatele, eriti hoolsalt aga viimased kaks kümnendit. Nii peaks lugemishimulisematel olema enam-vähem selge, mida tähendab tänane Eesti kirjandus – see kujutab ju eeskätt meie igapäevast elu, inimeste olemust ja autorite suhteid ühiskonnaga, sageli ka iseendaga. Need vaated võivad mõnigi kord erineda meie eneste arvamusest kunsti ja kultuuri, ühe või teise raamatu sisu kohta. See aga ei tähenda, et teised ilmtingimata vääralt oma ümbrust ja maailma näevad.
Võib-olla on käes aeg, kus peame kohustuslikul kombel oma kultuuri toetama, sest kes seda veel teeks, kui meie, raamatukoguhoidjad, kirjanikud, kirjastajad ja toimetajad seda ei tee? Eesti kirjandus kuulub ju eeskätt eestlastele ja seega on see minu arusaamist mööda meie endi mure. Eesti kirjanikud kirjutavad Eesti lugejatele või kui julgemalt öelda, siis Eesti rahvale. Neid Eesti kirjanikke, kes suurde maailmakirjandusse jõuavad, on väga-väga vähe.
Looming ja Loomingu Raamatukogu on tegelikult igati väärt lugemised ja peaksid olema jõukohased ka rahvaraamatukogude lugejatele. Vahel mõtlen, et kui mõni ses sarjas ilmunud tõlge näiteks põhjamaade kirjandusest ilmunuks kõvade kaante ja särava kaanepildiga, siis komplekteeritaks romaani ehk julgemalt ja loetaks aktiivsemalt. Ent tagasihoidlik välimus võib peita sügavat sisu ja konkreetsel juhul võin seda igatahes kinnitada.
Mõni raamat jääb alati riiulile tolmuma ja selliseid on kõikidest aastatest ja kümnenditest. Kõike ei jõua kunagi läbi lugeda ja seda ei saa keegi meilt ka nõuda, aga ühtteist siiski. Isegi minul, kel on natuke rohkem voli tööajal lugeda, ei jätku vaimset jõudu uuemast Eesti kirjandusest üle käia. Tõsi, uudiskirjanduse näitusel puudutan kõiki raamatuid, heidan pilgu mõnele leheküljele. Vahel arvan, et võin paari katke põhjal juba otsustada, kas on sügav kirjandus või pole, ent olen ka eksinud. Ühtegi luulekogu ega romaani ei tohi võtta kätte eelarvamusega, et autori eelmine teos oli ebaõnnestunud või et rohkem ma selle autori tekste ei loe. Eriti ettevaatlikud võiksid olla niisugusel juhul raamatukoguhoidjad.
Polüfunktsionaalne Sirp
Sirp laiendab silmaringi kõikide kaunite kunstide alal ja egas kõiki artikleid pea rida realt läbi lugema. Siiski aitab üldkultuuriline pilt silmaringi avardada ja ka väsinud külakogu külastaja võib sealt innustust leida. Jah, Vikerkaar võib vahel tunduda keeruline või koguni kõrvalallikaid otsima sundiv, aga elitaarsus kuulub kultuuri juurde. Mõelgem kui piiratud oleks Eesti kultuur 1980ndate ja 90ndate Vikerkaareta!
Mulle ei sobi ka enamik teater NO99 lavastusi, aga teadvustan, et mu amet eeldab nende sisuga tutvumist. Julgen arvata, et kui komplekteerija peab mõnd väljaannet täiesti vastuvõtmatuks, aga mõni Eesti kirjanduses eksisteeriv sõpruskond on teose pjedestaalile tõstnud, siis aja jooksul seda ehk mõistetakse. Lisaks saab „kohustuslikkust” mõistena ka mõistlikuks ja vastuvõetavaks kohendada. Kui seda ei lubata teha, siis on lood ühiskonnas halvad.
Ebalusega suhtun ajakirja Keel ja Kirjandus absoluutsesse valikusse, kuigi ise loen ja austan seda väljaannet ning olen sinna ka aastate jooksul kaastööd teinud. Teisalt käib see paljudele rahvaraamatukogu lugejatele tõesti üle jõu. Lingvistika ja leksikoloogia eeldavad enamat kui lihtsalt filoloogilist haridust ja huvitatust, aga muidugi leidub erandeid!
Just erandite tegemisse võiks ka Kultuuriministeerium suurema tähelepanuga suhtuda. Tuleks uurida, kes ja mis keeles Eestis loeb? Aastate pärast võib olukord olla hoopis teine ja äkki suudab kogu Ida-Virumaa rahvas vaevata Eesti kirjandust lugeda.
Eestis ilmuva hulgast tasuks minu arvates tellida Tuna, sest see on suurepärane ajakiri, eeskätt just igas eas meessoost lugejatele. Värske Rõhu autoritega kohtudes on nii raamatukogud kui ka lugejad kirjandustuuridel üldiselt rahul olnud ja vahel noortesse kirjutajatesse lausa vaimustunult suhtunud. See on mõistlik kultuuriväljaanne ja aitab hiljem ka tulevaste kirjameeste-sulenaiste loomingut valida. Ja koolinoortele võib seda iga kell soovitada.
Olgem paindlikud!
Olgem mõistvamad oma kultuurivõsude vastu! Suurkirjanikke annab sajand ehk kolm-neli... Õpetajad, ehk konsulteerite raamatukoguhoidjatega sagedamini!
Mis puutub kirjandusauhindadega pärjatud teoseid ja igat masti nominente, siis enamasti leiavad nad kõik oma väärika koha raamatukogude riiulitel ja kodusteski kogudes. Sinna hulka satub mõnikord ka minu jaoks küsitava väärtusega loomingut, aga võib-olla me alati kohe ei adu, kui oluline on see raamat kirjandusloo mõttes? Mõelgem natuke kirjandusklassikale, mida nüüd nauditakse ja tüvetekstideks nimetatakse, aga mida ilmumisajal peeti ühe või teise poolt kultuuriliseks arusaamatuseks ja kehvaks kirjanduseks.
Arvamus, et ühe või teise kirjaniku romaan on liiga raske, ei sobi raamatukoguhoidjatele. Kui nii siiski juhtub, peame ennast edasi harima ja loomulikult aitama ka lugejatel mõista, miks ta võiks - vahel isegi peaks - mõne raamatu läbi lugema.
Olen alati olnud „Eesti mõtteloo” innustunud jälgija, loen mõistagi valikuliselt. Me olime kaua oma mõtteloost eemale tiritud ja see väärib kohta paljudel riiulitel, ent eeldab erandite tegemist.
Euroopalik haritus ja maailmatasemel mõtlejad
„Avatud Eesti raamat” kuulub lihtsalt võimaluste hulka olla euroopalikult haritud ja tutvuda suurte, maailma tasemel mõtlejatega. Loodan, et ükski Kultuuriministeeriumi esindaja ei mõtle, et külakogudes keegi sarja kirglikult loeks, aga on asju, mis võiksid ka rahvaraamatukogude puhastel riiulitel seista. Jah, lihtsalt seista - oleme järgnevatele põlvkondadele eeskujuks!
Kultuurirahvas, kelle hulka kuuluvad iseenesestmõistetavalt ka raamatukogude töötajad - need praegu murest vaevatud ja natuke ka solvatud! Võtame koos ja pahandamisteta vastu pakutud Eesti kirjanduse ja anname Ajale endale võimaluse erinevate arvajate sõnu hinnata.
Üks on selge, nii palju ma Eesti kirjanduse väärtustajate arvamust siiski veel usaldan, et täiesti mõttetuid, olematu kunstilise sisuta teoseid Kultuurkapital ei rahasta. Eksimusi muidugi esineb, aga kui raamatukogu mõnd raamatut ikka ei taha, siis ta ei võta ka. Ja ega's selle eest veel karistata.
Enamus meist ju tunnistab, vähemalt salajas, et anglo-ameerika meelelahutuskirjandus ei rikasta me vaimu, ta ehk vahel laseb lõõgastuda, aga kas me peame selle ühiselt kinni maksma, on ja jääb valuliseks küsimuseks.
Palun mõistke mu tasakaalustatusse pürgivat indu õigesti - tean suurepäraselt, et paljudes ajakirjanumbrites ja Eesti autorite raamatutes leidub talumatut sõnavara ja ehmatavaid kirjeldusi. Avaldatakse palju sõna ausas tähenduses kehva kirjandust, aga loodetavasti leiame üles ikka parima. Arvan, et saavutatud olukorras peaks ka Eesti kirjanik mõtisklema, kas ta ikka on kirjutanud teksti, mida me ilmtingimata komplekteerima peaksime.
Ei maksa unustada, et lõppude lõpuks otsustab raamatu saatuse lugeja. Ja see võib kujuneda ka Eesti kirjaniku ja kirjanduse saatuseks. Lugejad oleme aga me kõik.
(Autor on Eesti Rahvusraamatukogu eesti kirjanduse referent ja kirjandusloolane)
