Lauri Leesi: Ikka jaurame sama probleemiga
„Gümnaasiumi põhikooliks muutmine võib olla emotsionaalselt valulik õpetajatele, õpilastele ja nende vanematele, aga ka kooli vilistlastele,” väidab Tartu haridusameti juht Riho Raave. Kellele see siis hea on? Eesti pedagoogiline üldsus koosnebki ju õpetajatest, õpilastest, nende vanematest ning vilistlastest, kirjutab Lauri Leesi Õpetajate Lehes.
Sattusin mõni päev tagasi asja eest, teist takka guugeldama. Saatuse tahtel leidsin järgmise mõttekillu: „Eesti haridusel pole mitte midagi viga, ainult kõigi haridustöötajate palgad on häbematult väikesed. Lõhe nn keskmise palga ja nooremõpetaja palga vahel aina suureneb. Siit ka minu surmkindel veendumus: õpetajakutse prestiiž langeb ka uue valitsuse ajal ning sellega koos langeb ka rahva haridustase.”
Oivaline mõtteavaldus! Kes võis küll nii kirjutada? Jahmatus oli suur, kui lugesin lõigu autori nime – see olin mina (Postimees 11.04.2003)! Mamma mia! Üheksa aastat on möödas, aga jaurame ikka ühe ja sama probleemiga! Siit ka vastused Õpetajate Lehe ajakirjaniku küsimusele „Mis jääb möödunud aastast sõela peale ja mis võimalusi avab see algavaks aastaks?”.
Klassijuhatajale koristaja palk
Kõige enam jääb läinud pedagoogilisest aastast mõttesõelale õpetajate meeleavaldus Toompeal. Sellel aktsioonil on minule eriline tähtsus. Kohe selgitan.
Uue õppeaasta eel kohtus minister Jaak Aaviksoo Tallinna koolijuhtidega. Tõstatasin õpetajate palkade küsimuse ning tõin taas näiteks oma arusaama klassijuhataja töötasust. Rääkisin nagu varemgi, et minu ideaal on Eestis endiselt realiseerimata – klassijuhatajale koristaja palk! Olen selle eest võidelnud kõik 20 vabadusaastat, kuid ikka saab klassijuhataja kas veerandi või heal juhul poole alampalgast. Minister arvas, et koolijuht Leesi on ikka ja alati populaarsust lõiganud üksinda vastuvoolu sõudmisega. Saalis ringi vaadates tundsin end sel hetkel tõepoolest päris üksinda, kui just kolleeg Märt Sults välja arvata. Kui aga 26. oktoobril Toompea lossiplatsile kohale läksin, tõdesin, et vastuvoolu sõudjaid oli ligikaudu 1500 pedagoogi ja tervelt viis Tallinna koolijuhti! Loomulikult tegi see mulle rõõmu.
Sündmusele tagasi mõeldes olen ka natuke kurb. Kahel põhjusel: a) minister Jaak Aaviksood ei olnud meiega, ta oli hoopis teise ministeeriumi lähetuses USA-s, pidas vist kusagil loengut küberrünnakutest; b) vestlesin viimast korda siinilmas hea kolleegi Peeter Kreitzbergiga, kes külma ilma trotsides lossiplatsile õpetajaid toetama oli tulnud. Muheles teine ja viskas nalja, nagu tal kombeks oli. Lõpuks surus kätt ja minu loosungi („Tahan uut ministrit!”) peale lausus: „Jälle?” Siis jäi korraks tõsiseks ja lisas: „Mis seal salata, minagi!”
Õpilastele eelistati sõdureid
Kurvaks teeb veel see, et minister Aaviksoo eelistas sel eelarveaastal sõdureid õpilastele. Muidugi on ka sõdurid alles lapsed, kuid nad on ikkagi tudengiealised noorukid, mistõttu mina oleksin neist väetimaid eelistanud. Vean kihla, et seda oleks teinud ka Peeter Kreitzberg. Kihla vedamatagi teinuks sama Mailis Reps.
Et meie minister õpetajate palga nimel teiste ministritega ei kakelnud, rusikatega ei vehkinud... sellest on mul ütlemata kahju. Ju siis ei tahtnud... Poleks ju katki midagi, kui sõdurid oleksid seekord saanud natuke vähem ja lastele õpetust jagajate niru palk oleks selle arvelt suurenenud. Te võite mind risti lüüa, kuid ma jään ikka korrutama üht: Eesti õpetajaid on 20 aastat julmalt ekspluateeritud, alatasustatud, ka alandatud.
Kas on ikka mõistlik nõuda praegu koolidelt arengukavasid, kui kool ei teagi, kas ta üldse järgmisel aastal eksisteerib? Kas on nutikas sundida koole sisekontrolli hiigeldokumentatsiooni täitma, kui ei koolijuhil ega õpetajail ole aimugi, mis neid järgmisel õppeaastal ees ootab? Kui palju äikest ja tormi on ministeerium juba oma koolide poolitamise, liitmise, lahutamisega külvanud! Kriitiline piir on aga käes... Kalev on koju jõudmas...
Ühtviisi valulik kõikidele
Aasta tegija Eesti hariduspõllul on kindlasti Tartu haridusameti juht Riho Raave, kes viie kuuga seljatas, vähemalt paberil, Tartu koolivõrgu. Endise koolikorralduse resultaate hindab mees väga kõrgelt, tituleerides neid Eesti hariduse lipulaevaks. Et aga maksumaksja ei talu Tartu seesugust tulemuslikkust hariduses, tulebki kolmeteistkümne täismetraažilise keskkooli asemel alles jätta üksnes kuus.
Rahva pahameelt Riho Raave ei karda. Tsiteerin: „Gümnaasiumi põhikooliks muutmine võib olla emotsionaalselt valulik õpetajatele, õpilastele ja nende vanematele, aga ka kooli vilistlastele.” Verivärskele pedagoogika uuendajale Riho Raavele julgen meenutada, et Eesti pedagoogiline üldsus koosnebki õpetajatest, õpilastest, nende vanematest ning vilistlastest. Et oleme kirjaoskaja rahvas, oleme kõik ühtlasi ka vilistlased.
