Ajalehe- ja telereklaamidega võidakse Parkkoneni sõnul paariks sekundiks luua peenemat, presidendilikumat muljet (kui parteidel on veel enne valimisrahaskandaale vahendeid sellisteks investeeringuteks). Realism lööb siiski kohe sisse, kui kandidaat hakkab kohaliku tugiorganisatsiooni abil nö välitööd tegema, kirjutab Parkkonen Iltalehtis.
Väljaku, tänava või kaubanduskeskuse nurka püstitatakse mõni partei kohaliku osakonna lipp ja vimpel, nende kõrval pakutakse termosest lahjat kohvi, jagatakse rinnamärke, kohaliku ostukeskuse odavaid küpsiseid ja õhupalle, kirjutab Parkkonen.
Kui minnakse päris metsikuks, kutsutakse kohale ka kohaliku aktivisti naise endine koolivend, kes oskab mängida kitarri või lõõtspilli.
Möödujatele pakutakse Parkkoneni sõnul buklette, milles kiidetakse kandidaati ilma seoseteta tegelikkuse ja poliitiliste realiteetidega.
Puruvaese keskerakonna kandidaat Paavo Väyrynen meelitas väikese ajalehekuulutuse abil Kuopio ametikooli aulasse ligi 600 harrast kuulajat. Pakuti termosest kohvi ja kuiva kooki.
Rootsikeelsetelt fondidelt sadu tuhandeid eurosid kampaania tarvis saanud Eva Biaudet reklaamis oma valimisüritust Lahti ostukeskuses nähtavamalt – tulemuseks kuus valimistest tõeliselt huvitunut, ülejäänud paarikümmet huvitas tasuta kohv ja saiakesed.
Suursoosik Sauli Niinistö valimisüritusel Hämeenlinnas polnud samuti erilist presidendilikku glamuuri: termosekohv, küpsised ja väike esinemislava keset lumist jalakäijate tänavat. Enne Niinistö kõnet oli laval kohalik mees, kes oskas lõõtspilli mängida.
Parkkoneni hinnangul on just see kodukootus Soome valimiskampaaniate parim külg. Et raha ja väljaspoolt tulevad ilukõnelejad ei ole peaosas, võib igaüks esineda võrdselt ja võrdsena rahva keskel. Peaosas on kandidaat ise ja tasuta kohv.
