FOTOD: Esitleti raamatut Ita Everi ja Kaljo Kiisa lõpetatud GITIS-e eesti stuudiost

Täna esitleti detsembris ilmunud raamatut GITIS-e eesti stuudiost, mis tegutses Moskvas 1948–1953 ja mille lõpetasid teiste seas Ita Ever, Kaljo Kiisk ja Arvo Kruusement.

Teatrikoolide sarja 5. raamat keskendub GITIS-e eesti stuudiole Moskvas, mille lõpetasid Ervin Abel, Lembit Anton, Virve Aruoja, Leili Bluumer, Ben Drui, Ita Ever, Endla Hermann, Erich Jaansoo, Tõnis Kask, Kalju Karask, Harry Karro, Kaljo Kiisk, Virve Kiple, Olev Kitsas, Grigori Kromanov, Arvo Kruusement, Aasa Käsi, Silvia Laidla, Asta Lott, Aksel Orav, Jaanus Orgulas, Ellu Puudist, Vello Rummo, Karin Sepre.

„Stuudio lõpetanute pikaaegne roll ja tähendus mitte ainult Eesti teatri, vaid ka televisiooni ja filmikunsti jaoks ei vaja ülerõhutamist. Kuigi mitmed studistid ise on juba meist lahkunud. Aga mõnigi osaleb ka tänases eesti kultuurielus,” sõnas Lea Tormis.

Raamatu koostajad on Iivi Lepik ja Anne Tuuling, toimetaja Ene Paaver, kujundaja Mari Kaljuste. Raamatu on küljendanud Ulvi Lahesalu ja gitislasi intervjueerinud Virve Koppel. Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapitali Näitekunsti sihtkapital. Raamat on müügil Teatriliidu valvelauas ja suuremates raamatukauplustes.

GITIS – Государственный институт театраль-ного искусства им. А. В. Луначарского; A. V. Lunatšarski nimeline Riiklik Teatrikunsti Instituudi (praegu Vene Teatrikunsti Akadeemia) alguseks loetakse 22. septembrit 1878, kui loodi muusika ja draamakool, 1922. aastal muudeti see riiklikuks teatriinstituudiks. GITIS-e nime kandis õppeasutus aastast 1934, seal koolitati muusika- ja sõnateatrite lavastajaid ja näitlejaid, teatriteadlasi, ballettmeistreid ja -pedagooge. GITIS-e eesti stuudio tegutses Moskvas 1948–1953.

GITIS-e lõpetanud suunati V. Kingissepa nimelisse Tallinna Riiklikku Draamateatrisse, kuhu nad tõid kaasa diplomilavastused: August Jakobsoni „Võitlus rindejooneta”, Pierre Augustin Caron de Beaumarchais’ „Pöörane päev ehk Figaro pulm”, Maksim Gorki „Barbarid”, Konstantin Simonovi „Noormees meie linnast”, Veniamin Kaverini „Kaks kaptenit”.

Lea Tormise sõnul tulebki raamatut võtta nii uuemate kui ka kaugemate mälujõgede peegeldusena – toeks nappi ajastulist faktoloogiat ja ehedaid ajastudokumente stuudio kroonikavihikute ja omaaegsete kirjade näol.

Lugeja täelepanu tahaks juhtida asjaolule, et tookordsest ajast pärit ja kunagiste studistide hilisemad, õpiaega tagantjäele meenutavad ja hindavad tekstid on raamatus kirjapildiliselt eristatud. Ja sellele, et tegemist pole uurimusliku monograafiaga, vaid subjektiivsetest meenutuskildudest koostatud mosaiikse läbilõikega ühe kollektiivi kujunemisest ja teatriõppest väljaspool Eestit.