Kas tegelik või „parafraseeriv” palgatõus?
Kuidas lahendada õpetajate palgaprobleem, mis seisab täie teravusega haridusministri ja haridustöötajate ametiühingu ees? Väga lihtne. Piisaks isegi, kui nimetada asju nende õigete nimedega.
Mediaanpalk jääb alla aritmeetilisele keskmisele
Kui siinkirjutaja oleks mingi ettepaneku tegija, paneks ta ette nimetada Eesti keskmiseks palgaks mediaanpalk, mida see ju tegelikult ongi. Statistikaameti andmetel oli Eesti inimese keskmine palk eelmise aasta kolmandas kvartalis 809 eurot, mediaanpalk aga, millest suurema ja väiksema palga saajaid on võrdselt, oli maksu- ja tolliameti andmetel 551 eurot. Seega on mediaanpalk Eestis üsna kindlasti vähemalt 20% alla keskmise. Mis on põhimõttelise tähtsusega asjaolu, sest kui varematel aegadel räägiti lihtsalt õpetajate 20% palgatõusust, siis praegu lubatakse neile Eesti keskmisest 20% suuremat palka. See on küll taas kord ähmasesse tulevikku lükatud, aga pikapeale hakkab nii otsustav otsustamatus halenaljakaks muutuma. Kas saavad tõsiseltvõetavad poliitikud endale niisugust asja lubada? Ei saa. Miks venitada nii tähtsa küsimuse lahendamisega kaks aastat, kui selle saaks kohe ära teha, võites pealegi mitu plusspunkti oma erakonna murenema kippuvasse renomeesse?
Tänu taolisele parafraseeringule jääks igatahes hulk jama vähemaks. Isegi streikida poleks enam põhjust. Euroopalike palkade kontekstis ei tohiks rehkenduse uus viis omada erilist tähendust, sest väike Eesti on ju ometi suur eeskujuriik. Ei peaks ta laskma ennast eksitada Euroopa kriisiriikide keskmisest palgast (Iiris väidetavalt üle nelja tuhande, Hispaanias, Itaalias, Küprosel, Islandil tugevalt üle kahe tuhande euro kuus). Meiegi keskmine palk peaks rahandusministeeriumi majandusprognoosi kohaselt kasvama 1050 euroni juba aastaks 2015.
Eesti asja edendab pidev hinnatõus
Eesti riigi asjad arenevad paremuse suunas, tänu pidevale hinnatõusule. Sest mida kõrgemad hinnad, seda suurem maksutulu. Kui valitsuse peaminister ütleb, et Eestil on läinud pärast euro kasutuselevõttu väga hästi, suurima omavalitsuse juht aga lausub, et Eesti inimestel on läinud halvasti, sest hinnad on tõusnud, siis teatakse täpselt, mida ja kuidas öelda – kõneks on üks ja seesama nähtus.
Pealegi on keskmise palga õhku täis puhumise sisuline põhjendus ära langenud. Riigikogu liikmete n-ö paratamatust palgatõusust on loobutud. Alates 1. jaanuarist kehtib kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadus, mille alusel määratakse ka riigikogu liikmete ametipalk. Pole siis mõtet enam seda keskmist nii väga kõrgeks pingutada, kui ülimate riigiteenijate palgad on sellest lahti seotud. Senine tava kahandas „parlamendi moraalset õigust otsustada sadade tuhandete kaasmaalaste palkade ja teiste sissetulekute üle” (Toomas Hendrik Ilves riigikogu avaistungil 14.09.2009).
Põhjuse leiaks alati, kui vaja, kas või vastu tulles töötavate hulkade soovile. Selle ettepaneku juures on muidugi paar pisikest „aga”, kuid hea tahtmise juures on need kergesti ületatavad. Probleemi tekitaks kindlasti asjaolu, et kui ka õpetajad saaksid üle keskmise palka, tuleks neilegi hakata tulevikus arvestama pensioni iga töötatud aasta eest täisrauaga, mis mõjuks laastavalt riigi rahakotile. Aga seadused on ju inimeste tehtud ja teha.
Kui õpetajate reaalne palgatõus asendada n-ö parafraseerivaga, poleks ju ka enam erilist põhjust õiendada, et õpetajate töötasu on niikuinii kõrgem kui kohalik keskmine (v.a Tallinnas ja Harjumaal). Mis aga kõige tähtsam – ühtlasi hakkaksid mitte ainult lasteaiaõpetajad-kasvatajad, vaid isegi Õpetajate Lehe ajakirjanikud saama Eesti keskmisest kõrgemat palka. Mida oligi vaja tõestada.
