Oliver Loode: Holokausti mälestamine – kas vaid ühel päeval aastas?
Kuna see päev teenib õigeid ja üllaid eesmärke, tuletades hoiatavalt meelde üht kõige süngemat peatükki 20. sajandi Euroopa ja ka Eesti ajaloost, peaksime valitsust selle tähistamise eest pigem tunnustama kui kiruma. Kuid mitte ainult. Eesti on valitsuse tasandil kuulutanud holokausti mälestamisväärseks. See tõik tekitab ka teatavaid kohustusi meie riigi seadusandlusele ja poliitikale, mis on otseselt või kaudselt seotud holokausti ja selle ohvritega, võttes eelkõige arvesse Eesti kodanike õigustatud ootusi oma riigile.
Üheks selliseks ootuseks võiks olla, et Eesti riigi holokausti mälestamise poliitika on arusaadav ja seesmiselt kooskõlas mitte ainult holokausti mälestuspäeval ja loosunglikus vormis, vaid aastaringselt ja sisuliselt. Kodanikuna võin valitud riikliku poliitikaga nõustada või ka mitte, kuid igal juhul ootan oma riigilt loogilist, sisemiste vastuoludeta käitumist. See on eelkõige küsimus riigi usaldusväärsusest oma rahva silmis. Holokausti mälestamise poliitika osas on tänasel päeval pilt mõneti hägune, et mitte öelda muret tekitav.
Eriarvamused natsikütt Zuroffiga
Mis puutub Eesti riigi ametlikku retoorikasse holokausti osas, siis siinkohal ei ole midagi ette heita. Eesti ei ole kunagi eitanud holokausti toimumist oma riigi pinnal ega ka seda, et osa eestlasi olid natside käsilasteks juutide hukkamisel. Eriarvamused natsiküti Efraim Zuroffiga Simon Wiesenthali keskusest on tulnud peaasjalikult sellest, kas ühe või teise väidetava kurjategija (à la Harry Männil) suhtes on piisavalt tõendusmaterjale kohtuasja algatamiseks.
Kõrvalseisjal on selles küsimuses pea võimatu seisukohta võtta, mistõttu jääb üle usaldada üht või teist poolt. Mina usaldan oma riiki.
Tõeliselt libedale ja õhukesele jääle on Eesti aga astumas Delfis 27. detsembril mainitud kaitseministeeriumis koostatava eelnõuga, mille tulemusel eestlastest relva-SSi veteranidele omistataks vabadusvõitleja staatus. Täna tuleks sellesisulist otsuse eelnõud hinnata holokausti mälestamise kontekstis. Seega püstitan küsimuse mitte selliselt, kas Relva-SS sõjamehed väärivad ametlikku vabadusvõitleja staatust, vaid kuivõrd see staatus oleks seesmiselt kooskõlas holokaustipäeva riikliku mälestamise poliitikaga.
Eesti relva-SS ja holokaust
Kas ja kuidas olid eestlased, kes kuulusid relva-SSi diviisi, seotud holokaustiga? See on küsimus, kus peaks tähelepanelikult kuulama pädevaid ajaloolasi (tõsi, probleemne olukord tekib ajaloolastest poliitikute puhul). Tõsiajaloolastest on Eestis toimunud holokausti ilmselt kõige põhjalikumalt uurinud Meelis Maripuu, kes 2007 aastal avaldas Eesti Päevalehes sellekohase analüütilise artikli „Totalitarismi kuriteod: möödanik, mis ei tohi mööduda“. Artiklis on üks mõtlemapanev lõik, kus kirjeldatakse 1944. aasta 18-19. septembri sündmusi, mil Lagedi ja Klooga laagrites hukati ligi 2500 juuti.
Tsiteerin: „Mõnes publikatsioonis esitatud versioon, et Klooga laagris olid hukkajateks 20. eesti relva-SS-diviisi tagavara- ja väljaõpperügemendi mehed, ei ole tõenäoline. Tõsi on küll see, et neid kaasati hukkamise päeval laagri valvesse, kuid mahalaskmiseks saabus kohale spetsiaalne sakslaste komando. Eestlaste seos Vaivara laagriga piirdus eestlastest formeeritud üksuste kasutamisega mõningate laagrite valvamisel. Laagri juhtkond ning ametnikkond koosnes eranditult saksa SS-lastest.“
Mida võime sellest tekstist järeldada? Esiteks, väide, et Eesti relva-SSi mehed ei olnud Kloogal hukkajateks, on oletuslik – autor ei lükka seda ka otsustavalt ümber. Kaalukam on aga väide, et 20. Eesti relva-SSi diviisi mehed osalesid juutide hukkamise operatsioonil Kloogas abijõuna. See omakorda tähendab, et osa relva-SSi diviisi mehi olid antud operatsiooni kaasosalised (eeldatavasti ei täitnud nende poolt osutatud valveteenus tseremoniaalset eesmärki, vaid oli ka sisuliselt vajalik hukkamisoperatsiooni tõhusaks läbiviimiseks).
Oletagem hetkeks, et need ongi ainukesed pidepunktid, millel saame tugineda, andes hinnangut relva-SSi ja selle üksikute sõjameeste võimalikule kaasosalemisele ja –vastutusele Eestis toimepandud holokaustis. Jätkem kõrvale füürerile antud truudusevanded ja muud pigem sümboolset kui sisulist tähendust omanud seigad.
Holokaustipäev ja relva-SSi vabadusvõitlejad
Kas Maripuu poolt väidetu on piisavaks aluseks, et pidada ideed Eesti relva-SSi sõjameeste riiklikust tunnustamisest vabadusvõitlejatena ühilduvaks holokausti mälestuspäeva tähistamisega või siiski mitte? Ilmselgelt ei ole sellises vastuolulises, emotsionaalselt ja ideoloogiliselt laetud küsimuses võimalik jõuda konsensuseni ja tõenäoliselt ühtainust lõplikku tõde ei olegi. Kuid igaühel meist on õigus oma seisukohtadele.
Siinkirjutaja hinnang on ühene: relva-SSi sõjameeste riiklik tunnustamine vabadusvõitlejatena ja holokausti mälestuspäeva ametlik tähistamine ei sobi kokku. Esiteks ignoreeriks see otsus ülaltoodud ajaloolist fakti, mis siiski seostavad 20. relva-SS diviisi Eestis toimepandud holokaustiga, isegi kui Eesti relva-SSi mehed ise päästikule ei vajutanud.
Teiseks, see seaks kahtluse alla Eesti Vabariigi käitumise siiruse ja seeläbi usaldusväärsuse ja seda nii holokausti mälestamise kui ka vabadusvõitlejate tunnustamise osas. Kolmandaks, see riivaks Eestis toimepandud holokausti ohvrite (kelle seas oli nii Eesti kui ka teiste Euroopa riikide kodanikke) mälestust ja väärikust, mida ühe ametliku holokaustipäevaga aastas ei kompenseeri.
Seega peaks Eesti valima ühe kahest teguviisist, mille puhul ei saaks riigile ette heita kahepalgelisust: esiteks järgida holokaustipäeva mõtet ka muul ajal ja loobuda relva-SSi diviisis sõdinud eestlaste tunnustamisest vabadusvõitlejatena. Teine variant on kuulutada relva-SSi mehed vabadusvõitlejateks, samaaegselt tühistades holokaustipäeva ametliku staatuse. Järgmise aasta holokausti mälestuspäeva riiklik tähistamine olukorras, kus see sama riik on tunnustanud relva-SSi veterane vabadusvõitlejatena, oleks aga näide lõhestunud isiksuse sündroomist riiklikul tasandil. Eesti väärib paremat.
(Autor on MTÜ U-Pööre juhatuse liige.)
