Andres Anvelt: Kumb on riigikogule vajalikum, kas oma eetika- või kriminaalkoodeks?
Asi on läinud nii kaugele, et jutte võimalikust riigikogu liikmete eetikakoodeksist on naeruvääristatud ja sellele ideele on lisandunud musta huumorit, ettepanekuga koostada Riigikogu liikmetele mitte eetika- vaid suisa oma kriminaalkoodeks. Üks kuum leil teise järel ei ole aga jääkamakat veel sulama pannud ning valusad õppetunnid on pigem paljusid poliitikuid sundinud endale ümber tõmbama veel paksemat koorikut stiilis, kuidas küla koerale, nõnda koer külale. Sellised hoiakud vajavad aga muutusi ning esimese sammu selles suunas saavadki teha poliitikud ehk meie ise. Tõsised järeldused sündmustest vajavad talletamist olenemata sellest, kas nad on otseselt seadusevastased või mitte.
Milliseid käitumisjuhiseid peaks andma poliitikutele näiteks elamislubade skandaal? Esiteks oleme väga selgelt veel kord tajunud, et kõik mis ei ole keelatud seadusega, ei ole veel kindlasti aktsepteeritav poliitikute käitumisena. Kui ühiskond kehitab kahjuks veel õlgu ärimees Nossovi kahtlasevõitu käitumise peale, siis poliitikute õlule pandud moraaliootused on aastatega tuntavalt kasvanud. Poliitikutel seisab ees tõsine väljakutse, näitamaks ühiskonnale, et eetiline käitumine on tunduvalt kõrgema valulävega kui seaduslik.
Ootused poliitikute käitumisele on muide palju suuremad, kui ühiskonna enda keskmised hoiakud korruptsiooni suhtes. Poliitikutel on ainulaadne šanss astuda esimesena ühiskonna muutumise järgmisse staadiumi, hoiakute põlvkonna vahetusse. Selgeks on saanud ka asjaolu, et poliitika tegemine ei saa olla asendustegevus mingile muule põhitegevusele näiteks erasfääris. Vastasel juhul tekitab see kõigis teistes kodanikes tunde, et poliitikat tehakse näiliselt või mingi muu tegevuse soodustamiseks.
Kahjuks on Eesti ühiskonnas selline arusaam poliitikutest domineeriv. Ja süüdistada pole siin - peale meie endi tegevuse ja nõukaajal pähe kulunud hoiaku - mitte kedagi ega midagi. Öeldi, siis ju ikka, et riigi- ja parteitööd tehakse karjääri ning isikliku kasu eesmärgil. Igal juhul mitte missioonitundest. Sama arvamus riigi teenimisest valitseb suuresti kahjuks ka tänapäeval.
Kaagid, kelle jalge all isegi Venemaa pind põleb
„Elamislubade alaste konsultatsioonidega“ tegelenud poliitikute suuremaks eetiliseks libastumiseks võib lugeda asjaolu, et nad ei andnud endale aru, kus algab poliitikule taunitav piir mõistliku äritegevuse ja avalike huvide vahel. Kui ärimees Nossov paneb lehte kuulutuse, mille kohaselt aitab ta meie riigi elamislubasid vormistada, siis peaks see panema punase lambikese põlema korrakaitsestruktuuridel. Nende osas me eeldame, et nad jälgivad avalikku meediaruumi ja selekteerivad sellise kahtlase väärtusega kuulutused välja.
Just kahtlase väärtusega, sest elamislubade vormistamise õiguslik toetamine teise riigi kodanikele võib olla igati normaalne tegevus, kus era- ja avalikud struktuurid võiksid pigem omavahel koostööd teha. Kui aga asju ajatakse kahtlastele „kaakidele“, kellel isegi Venemaa pind jalge all põleb, kasutades ära samas ka riigi haldussuutmatust „ljaljakinite“ imbumise ärahoidmisel Euroopasse, on küsimus teine.
Sellest kõigest jääb koheselt mulje, et eesmärgiks on ainult ärilistel kaalutlustel toimiv tükitöö dokumentide ja isikuandmete vahendamisel ning mädahais hakkab olenemata JOKK-ist varem või hiljem levima. Ärimees Nossovi tegemiste puhul pole ju mädahais otseselt keelatud, juhul kui riigiorganid tema äride alla maetud laipa ei tuvasta. Kui aga Nossovi asemel on poliitikud, kelle peamine ülesanne on tagada Eesti riigi jätkusuutlikus ja usaldusväärsus, siis pole laipa vaja, aitab ka kergest ebameeldivast lõhnast.
Poliitik peab juba eos hoiduma sellistest tegudest ja käitumisest, mille kaudu luuakse isegi näiline võimalus seaduse rikkumiseks ja huvide konfliktiks. Kui poliitik ärimehena võtab endale vastutuse välisinvestoreid Eestisse aidata, siis peab ta seda tegema niivõrd teadlikult, et ta suudab, nagu öeldakse, „piiblil vanduda“, et ei „ljalakineid“ ega teisi „Schengeni fänne“ selles nimekirjas ei ole.
Õigusabi ja firmade majutusteenus ehk elamislubadega äritsemine
Nagu ütleb Europarlamendis aasta alguses vastu võetud käitumisjuhend, peavad poliitikud hoolikalt vältima olukordi, mida võib juba ka ainult seostada korruptsiooniga. Ja ega ka täna kehtiv Riigikogu liikme staatuse seadus selles osas täitsa sõnatu ei ole. Ka selle akti kohaselt ei tohi poliitik täita põhitegevuse kõrval ülesandeid, mis võivad mingil viisil põhjustada huvide konflikti ning Riigikogu liikme põhitöökohaks on vaieldamatult just Riigikogu. Kõik teised kõrvaltegevused, mis poliitikast vabal ajal tehakse, peavad olema väga selgelt tuvastatavad ja seda mitte ainult Riigikogu liikme staatuse kandmisel, vaid ka ajaliselt ettepoole.
Teadmisest, et poliitik tegeleb jae- ning hulgikaubandusega, on avalikust huvist tulenevalt vähe juhul, kui kaubanduse objektiks on näiteks psühhotroopsed ained või relvad. Samuti on vähe teadmisest, et pakutakse õigusabi või firmade majutusteenust juhul, kui konsultatsioonide objektiks on riiklikud elamisload.
Nii poliitikutele endile kui ka avalikkusele on positiivset käitumisjuhendit kindlasti vaja. See annaks üldise arusaama lubatud - või ütleme peenemalt - eetiliselt mittetaunitavast käitumisest. Kuigi on kindel see, et eetikat ei saa kolmeliitrisse purki ära mahutada, saab seevastu paljud poliitikute tegevused läbipaistavasse purki ära mahutada küll.
Inimene, kes tahab ennast pühendada riigi ja rahva teenimisele, mitte naerutamisele ja haneks tõmbamisele, peab olema suuteline kõik oma huvid, varasemad tegevused ja ärilised eesmärgid avalikkusele teadmiseks välja panema. Ning seda mitte ainult teistele hindamiseks, vaid ka poliitikute omavahelise sotsiaalse kontrolli tagamiseks. Kindlasti oleks selline samm eeskujuks laiemalt ühiskonnas maad hoidva korruptsioonilembelise hoiaku lahustamisel. Kahjuks tuleb tõdeda viimase korruptsiooniuuringu pinnalt, et iga kolmas meie riigi kodanik käituks korruptiivselt, kui see oleks talle kuidagi majanduslikult kasulik. Nii et eeskuju on vist nakkav! Loodame, et ka positiivne.
