Juhani Tamminen: Soomlased eelistasid valimistel liberaali või populisti asemel konservatiivi
Soome kaheteistkümnendaks presidendiks valiti pühapäeval selge häälteenamusega Sauli Niinistö (62,6 % antud häältest). Kuigi Pekka Haavisto kindlasti üllatas mitmeid oma hea häältesaagiga (37,4 % antud häältest), jäi ta siiski selgelt Niinistöle alla. Ühtlasi lõppes Niinistö võiduga sotsiaaldemokraatidest presidentide 30aastane valitsusaeg.
Haavisto kampaanias oli teatud värskust ja humaansust ning tema väärtused leidsid palju toetajaid nii noorte kui ka vanemate inimeste seas. Haavisto kampaania oli kaasakiskuv ja sellest õhkus suurte muutuste tunnet. Teisest küljest võis ta kampaania oma teatud naiivsuses hirmutada osa tema enda toetajatest, kelle mõtetesse kerkis ka mure argipäevaste asjade osas. Sotsiaalses meedias, millel oli nendel valimistel väga suur mõju, tõusetus küsimus, kas Haavisto saab hakkama ka keeruliste olukordade lahendamisega, nagu näiteks suhetes Venemaaga.
Soomlastele on sisse kodeeritud Venemaa oht ning seetõttu on Soomes tugev sõjavägi ja kodanike kaitsetahe on väga kõrge. Rahuajal on president kaitseväe kõrgeim juht. Osa Haavisto toetajaid aga naeruvääristasid sõjaväe tähendust, mis oli selge viga riigis, kus on niivõrd kõrge ja üle parteipiiride ulatuv kaitsetahe. Soomlased kindlasti ei ava kunagi piiritõket vaenlasele vabatahtlikult ning kaitsevad oma riiki viimse mehe ja naiseni. Niinistö valimine (sõjaväe auastmelt kapten) tähendab ka Venemaa poliitika tugevnemist. Haavisto on sooritanud ajateenistuse asemel pelgalt asendusteenistuse.
Kuna Eestil on oluline roll NATOs, on huvitav näha, kuidas Eesti eeskuju kaitsealliansi liikmena mõjutab Niinistö kaitsepoliitilisi suundumusi. Mõlemad presidendikandidaadid kinnitasid oma kampaania jooksul, et Soome ei ole liitumas NATOga. See oli kindlasti selge sõnum valijatele, kuna enamus soomlasi ei soovi näha Soomet NATO liikmena ja usub kindlalt enda kaistejõududesse. Teisalt väljendasid mõlemad kandidaadid muret selle üle, et Venemaa mõjuvõim järjest suureneb. On võimalik, et Soome lahe piirkonnas kujuneb olukord, milles NATO ja Venemaa lepivad omavahel kokku piirkonnas aset leidvates sündmustes ning Soome jääb seetõttu halvemasse positsiooni.
Tugevad taustajõud
Eesti on muutumas Soomele võrdväärseks partneriks ega jälgi täpselt Soome valikuid ja käike. Eelmine president Tarja Halonen tõi kahe riigi vahelistesse suhtesse teatud rahvalikku läbikäimist. On aga üsna tõenäoline, et Niinistö ajal Eesti roll Soome jaoks üha kasvab ning naaberriigi seisukohti võetakse üha rohkem kuulda. See tuleb Eestile kindlasti ainult kasuks ning tugevdab Eesti sidemeid põhjala suunal.
Valimised olid eelkõige kommunikatsiooni osas väga huvitavad, kuna sotsiaalne meedia mängis väga suurt rolli. Samuti muud massimeedia vahendid, eelkõige televisioon, mõjutasid väga selgelt valimistulemusi. Mitmete kandidaatide teleesinemised valimiste esimeses ringis olid kahvatud, kuid Niinistö ja Haavisto puhul oli näha nii kandidaatide enda kui ka taustajõudude professionaalsust. Haavisto väljendus vabamalt ja energilisemalt, kuid see on tagaajaja rollis olevale kandidaadile ka loomulik. Niinistöl oli selge häälteenamus ning see võimaldas tal olla oluliselt rahulikum oma seisukohtade avaldamises. See paistis selgelt välja ka Niinistö kampaania tagasihoidlikus olemuses, mida Haavisto oma kohati karnevalihõngulises kampaanias püüdis murendada. Tuleb siiski meeles pidada, et ligi neljandik hääleõiguslikest kodanikest tegi oma lõpliku otsuse valimiste viimasel päeval.
Piltlikult öeldes mängis Haavisto väga kõrgete panustega ületades seejuures väga sageli parteipiire. Haavisto paindlikkus kõikide ja kõige osas hakkas aga teatud hetkel hävitama tema enda usaldusväärsust. Kindlasti oli see kommunikatsiooni mõttes riskantne valik, kuna inimesed ei soovi näha presidendina nõrka isiksust. Samuti ei saa unustada, et rohelised on Soomes rohkem parempoolne partei. See ilmneb selgelt ka Haavisto elustiilist – ta elab Helsingi kesklinnas ja kollektsioneerib Volkswagen Beetle'eid (neid toodetakse 1938. aastast ja kutsutakse ka ”põrnikaks”). See erineb aga väga drastiliselt keskmisest rohujuuretasandi rohelistest.
Eestlased osalesid valimisüritustel
Huvitav oli ka märgata, et paljud Soome kolinud eestlased võtsid aktiivselt osa valimisüritustest ja sotsiaalses meedia aset leidnud diskussioonidest. Soome on heaoluriik, kus demokraatial on oluline koht, ja võib öelda, et Soome eestlased tunnevad ennast selle osana. Eestlaste aktiivsus Soome poliitikaelus on kindlasti ainult hea ning tugevdab eestlaste rolli Soome ühiskonnas.
Pekka Haavisto ja Sauli Ninistö tõid kampaania ajal esile ka oma elukaaslase. Möödas on need ajad, kui Haavisto ise ja roheliste parteijuhid püüdsid Haavisto tegelikku seksuaalset orientatsiooni (gei) saladuses hoida. Viimasel ajal on leidnud aset hoopis diskussioon küsimuses, kas presidendi seksuaalsel orientatsioonil on üldse tähtsust. Sellesse diskussiooni sekkus ka Peterburi linnapea, kes on tõsiusklik ja kes tõdes, et ei sekku inimeste valikutesse, kuid karistus saabub hiljem taevariigis.
Usuteemadest veel nii palju, et viimastel valimistel ei kujunenud see suureks teemaks. Niinistö on kiriku liige, Haavisto seevastu mitte. 1990ndatel oleks sellisel asjaolul olnud oluliselt suurem kaal, kuid Soome ühiskonnas on toimunud aeglased, kuid kindlad muutused. Tolerantsus oli nende valimiste suur teema ja valijad püüdsid leida oma kandidaadi seisukoha selles küsimuses.
Kindlasti aga on põhjendatud tõdemus, et Haavisto edukas kampaania ja toetus talle ning põlissoomlaste kandidaadi Timo Soini toetuse selge langus räägivad muutustest Soome ühiskonnas. Niinistö peab seda presidendina meeles pidama, nagu ka seda, et järgmised valimised on juba kuue aasta pärast.
(Autor on Tallinna Ülikooli Kommunikatsiooni Instituudi õppejõud.)
