Tšerepanov: võin vabandada sõna "moratoorium" kasutamise eest
Sotsiaaldemokraatidega ühineva Vene Erakonna juhtide sõnavõttudest jäi mõne nädala eest mulje, et nad on nõukogude ajal koolis käies korralikult omandanud tollase ajalookursuse materjali ja pole peale seda edasi arenenud. Seetõttu esitaski Delfi Vene Erakonna juht Stanislav Tšerepanovile ajalooteemalisi küsimusi tuvastamaks, millist Eesti ja Euroopa ajaloo käsitlust peab omaks sotsiaaldemokraatide peatne aseesimees.
Millal algas Teine maailmasõda:
Kui te tahate mulle teha kontrolltööd ajaloos, siis ma pole võibolla kõige õigem inimene. Meil on tegemist Eesti Delfiga, meil on selleks hulga autoriteetsemaid ajaloolasi, kes saavad paremini eestlastele ajalugu õpetada. Pigem võiks rääkida sellest, mille pärast te siia tulite ehk peale meie kongressi tekkinud arutelust.
Kui rääkida, mis tegelikult toimus, siis teie kolleeg venekeelsest Delfist esitas meile küsimuse. Ma ei mäleta, kuidas see täpselt kõlas, aga see puudutas okupatsiooni ja asi ei olnud selles, milline on minu või meie erakonna arvamus. Minu jaoks on ammu selge, et okupatsioon oli – see on ajalooline fakt.
Teiseks, miks need komplikatsioonid tekkisid, oli see, et me püüdsime rääkida natuke teisest asjast. Sõna „moratoorium“, mis kõiki ärritas, puudutas teravate ajalooliste teemade käsitlust Euroopas. Rääkisime Saksamaa ja Prantsusmaa näitel sellest, et mingitel teemadel ei räägita. Kindlasti Eesti suhtes sõna „moratoorium“ ei ole kõige parem, ma võin vabandada eestlaste ees, kelle rahvuslikke tundeid ma võisin solvata. Loomulikult ma ei räägi sellest, et sel teemal üldse ei tohi rääkida, vaid sellest, et seda väga tundlikku teemat ei tohiks käsitleda vastandumispoliitikas, nagu see tänapäevani on toimunud. See oli see, mida me tahtsime rääkida.
Teine väljend, tegelikult väljalõigatud fraas, mida kasutas mu kolleeg Gennadi Afanasjev, oli, et okupatsioon on sisuliselt usu küsimus. Jah, me peame kahjuks nentima, et Eestis elavate venelaste jaoks selles väikses vene kogukonnas on tõesti okupatsioon muutunud usu küsimuseks. Ma ütleks, et see on minu meelest Eesti riigi tegemata töö, et see on veel jäänud usu küsimuseks. Peaks ikkagi nendel teemadel ka Eesti venelastega suhtlema.
Kui me räägime ajaloost, siis pole küsimus ju vaid Eesti ajaloos, vaid paljudes erinevates küsimustes on tõlgendused erinevad. Kui teie erakond ühineb sotsiaaldemokraatidega, siis lähevad inimestele korda ka teie isiklikud seisukohad. Seega ma küsiks, et milline oli Teise maailmasõja puhkemisel Molotov-Ribbentropi pakti roll?
Kas Nõukogude Liit oli Teise maailmasõja kahel esimesel aastal Natsi-Saksamaa liitlane?
Paljud asjad on veel salajased ja loodame, et varsti avalikustatakse kõik selle ajaga seotud dokumendid. Aga mingi koostöö vähemalt enne Teist maailmasõda kindlasti käis, sest on olemas faktid, et vähemalt Saksa ohvitserid käisid Venemaal, mis tähendab, et mingi koostöö oli. Milline see oli ja millele see koostöö oli suunatud, on mul praegu raske hinnata, sest et kahjuks kogu tõde sellest ajast me veel ei tea.
Kas Balti riikide, Ida-Poola ja Bessaraabia ühendamine Nõukogude Liiduga toimus vastu nende piirkondade elanike tahet?
Mul on raske rääkida kogu selle aja geopoliitikast, aga mis puudutab Eestit, siis kindlasti Nõukogude Liiduga liitumine toimus vastu Eesti elanike tahet.
Peale Teist maailmasõda Nõukogude vägede kontrollitud territooriumil kehtestati kommunistlik režiim ja need riigid ühinesid ka Varssavi lepingu organisatsiooniga. Kas see kõik toimus vastu nende riikide elanike tahet või oli seal ka vaba tahet?
Siin on mitu erinevat asja. Nii nagu praegu, kui mõned Eesti poliitikud püüavad siduda Nõukogude Liitu, Venemaad, Eestis elavaid venelasi ja riikidevahelisi suhteid. Kui nüüd rääkida Nõukogude Eestist, kus juhtorganites olid samad Nõukogude Liidu kommunistliku partei liikmed, siis mul on raske hinnata, kas oli vastu nende tahet või mitte. Aga kui me räägime sellest, et Eesti sattus Nõukogude Liitu ilma Eesti elanike soovita, siis loomulikult ei küsitud neilt, mida nad tahavad. Võib öelda seda, et kindlasti toimus see ilma Eesti elanike soovita.
Kas Nõukogude Liidu kokkuvarisemine oli 20. sajandi kõige suurem geopoliitiline katastroof?
Täpseteks hinnanguteks on veel võibolla vara. Sellega kaasnes Eesti taasiseseisvumine ja demokraatliku riigi loomine. Need geopoliitilised protsessid, mis toimusid, olid seaduspärased. Seda oli oodata, sest kommunistlik võim ja kommunistliku partei ideoloogia oli viinud kogu Nõukogude Liidu ühiskonna tupikusse. Mihhail Gorbatšov küll püüdis mingil määral olukorda päästa ja sotsialismi Nõukogude Liidus uuendada, aga see tal ebaõnnestus ja see näitab ka seda, et Nõukogude Liidu rahvad, sealhulgas ka vene rahvas ja Vene Föderatsioon, nemad tahtsid vabaneda sellest Venemaale sisuliselt võõrast ideoloogiast.
Kas postsotsialistlikus ruumis või endise Nõukogude Liidu territooriumil peaks Venemaal olema teistest riikidest suurem mõju postkommunistlike riikide poliitika ja eluolu üle?
Faktiliselt see mõju ongi suurem. Eelkõige seetõttu, et Nõukogude Liidu ametlik keel oli vene keel . Mõju on, sest ta on esiteks kõige suurem riik ja paljude, sisuliselt kõigi endise Nõukogude Liidu liikmesriikide territooriumitel kõneleb vene keelt väga suur osa inimesi. Ka suurem osa Eestis elavaid vene keelt kõnelevaid inimesi jälgivad Venemaa sündmusi ja Venemaa ajakirjandust.
Millal ühtlustub kohalike venelaste ja kohalike eestlaste ajaloonägemus? Pakkuge mingi aeg!
Arvan, et püüame praegu teha sisuliselt esimesi samme. Palju sõltub ka Eesti riigi ja juhtivate erakondade positsioonist. Paljud räägivad sellest, et meil Eesti venelasi mõjutab Venemaa propaganda. Aga Eesti riik ei saa ju nagu Nõukogude Liit panna piirile segajaid. Siin peaks pakkuma alternatiivi Eesti venelastele. Selle asemel, et ETV venekeelseid saateid vähendada, peaks just Eesti ametlikku positsiooni tooma ka Eesti venelastele vene keeles, sest muidu satub riik ebavõrdsesse olukorda, kus Vene riik räägib inimestega nende emakeeles, aga Eesti riik sarnast võimalust ei paku.
