Aarne Ruben: Maarahvas ei peaks laskma end õpetada
Jakunin võttis siis venepärase karvamütsi peast ja seisis vaikselt mälestuste leinaseisakut oma vanas klassiruumis. Selgus, et Jakunin on välis-eestivenelane, kelle jaoks Eestis leidub küllalt nostalgiat.
Hoolimata asjaolust, et Eesti lehed kohtlesid Jakuninit üsnagi vaenulikult, ei jäänud prominentse vene mehe tänu tulemata. Jakunin kutsus meie koolilapsi Baikonuri, kosmoselaeva starti vaatama, kutsus meelega nii eesti kui vene lapsi, tegemata mingit vahet rahvuste vahel. Enne lahkumist ei unustanud Jakunin ka mõningaid õpetusi, eriti aga seda, et kommunistid, kes meie riigi etteotsa roninud, püüavad represseerida ehk vähemalt pigistada neid, kes kunagi ei ole olnud kommunistid.
Ja ajal, mil selle kõige üle mõtisklesin, ilmutas end taas Sami Lotila. Seekord tegi ta seda opositsioonilise ajalehe „Pealinn“ veergudel. Tema õpetused olid teistsugused: Eesti olevat odava tööjõuga, Euroopa paariariik, kuskohas hoolimata eurorahade hiiglaslikust sisselüpsmisest mitte midagi ei sünni. Meie tulevik peituvat suuremas kaubanduslikus läbikäimises Venemaaga, seda hoolimata isegi meie presidendi kinnitusest, et kaubavahetus Venemaaga moodustab üksnes seitse protsenti. Sami Lotila aga ei hinda Eesti presidendi arvamust.
Tema arvates norime meie Venemaaga tüli. Ja eks olegi nii: kui oleksime Vladimir Jakuninit võõrustanud kui kallist külalist, siis oleks tal puudunud võimalus meie peal oma üleolekut näidata. Meie sõimasime ja solvasime teda, aga tema tegi meile head. Aga olgu, Jakunin ongi tõe positiivsem pool.
Asjade teine pool on drastilisem. Kas peame iga hinna eest Venemaaga häid suhteid hoidma, kui ta ei ühelegi faktile toetudes otsib taga ja soovib arreteerida ühte Eesti kodanikku, tuntud kirjaniku poega? Kas see on normaalne, et Vene juhid on kõnelnud 20 aastat Eesti presidendi ametiraha tagasi andmisest ja pole jõudnud tegudeni?
Või on see normaalne, kui peame ajalehest lugema midagi sellist: „President Toomas Hendrik Ilves tõusis Handi-Mansimaal peetud soome-ugri maailmakongressil keset Venemaa riigiduuma väliskomisjoni esimehe Konstantin Kossatšovi Eestit laimava avalduse peale püsti ja marssis...“ Kuidas siis ikka nõnda: sa kutsud teise riigi juhi omale külla ja siis esined ta suhtes laimavate avaldustega?
Lisaks sellele ei lastud president Ilvesel kõnelda oma emakeeles, vaid ta pidi kõnelema rahvastevahelises suhtlemise keeles, mis otseselt ei puutu soome-ugri keelterühma. Enne, kui minna aukülaliseks Ühtse Venemaa kongressile võiks mõelda nimede peale nagu Politkovskaja, Litvinenko, Zakajev, Kasparov – või kuhu kadus presidendikandidaat Ivan Rõbkin 2004. aastal... Vaba ajakirjandusega väikeriigil on raske olla sõber diktatuuririigiga.
Kuidas väntsutati eksmaailmameister Kasparovit või anti peksa Limonovile, kuidas ühed ajakirjanikud aeti minema (Mogutin) ja teised mõrvati automaadivalanguga oma kodumaja trepil (Vlad Listjev), kuidas OMON peksab rahvast, kes julgeb vastu hakata tandemi tahtele – mõnikord tasuks neid kõiki korraga meenutada ja mõelda, kas meil tasub olla sõber iga hinna eest, sellise riigiga. Ja ega siis Eesti tüli ei nori: kui Sami Lotila loogikast lähtuda, siis suurim Venemaaga tüli norija on ikkagi Soome ise.
Sest millisel muul moel on käsiteldavad Soome värske presidendikandidaadi Sauli Niinistö avaldused NATOsse astumise toetuseks: Soome, kes Venemaa suhtes on ju alati olnud neutraalne?
Vastan: need on käsiteldavad Venemaaga tüli norimisena. NB! See on Soome, mitte Eesti! Eestlasel on läbi aegade olnud terve hulk välismaiseid õpetajaid, kes meil nööbist kinni võtavad ning seletavad, mida peab tegema. Just nagu toosama Jakunin – et ta järeltulevale põlvele maailma ning kosmoserakette näitab, on mõistagi hea.
Jakunini sõnum meile oli, et meie valitsuses on eks-kommunistid, kes kipuvad õpetama – ja õpetavad nemad ikka mitteparteilasi nagu Jakunin ise. Aga kuulge, härra Jakunin: paljud meie tipp-poliitikud on endised kommunistid. Võta üks ja viska teist: nii peame nad kõik üle parda loopima ju! Meie siin väikeses Eestis kedagi lintšima muidugi ei hakka, meile on kodurahu kõige tähtsam.
Pangem iga endise kommari ja tema patutegude kohta korvi musti kivikesi. Need tähistavad kunagi okupatsioonistruktuuri kuulunud poliitikuid. Nii või teisiti – meile jääb pihku üks selgelt valge kivi: see on Toomas Hendrik Ilves. Vaat tema ei ole tõesti komparteisse kuulunud; tema kohta teame päris kindlasti, et ta ei teinud kunagi koostööd okupatsioonirežiimiga. Tuli läänest, kus hingati ja mõeldi vabalt – ma arvan, et nüüd peaksime usaldama teda. Ainus, kes selgelt eristub, üks väheseid sealtkandist, kes ei tulnud siia mütsiga lööma ega mäkra mängima.
Aarne Ruben
