SUURES PILDIS: Väikse jäämurdja EVA suured teod kinnikülmunud Pärnu lahes
Hommikul, veerand üheksa paiku jõuan laevale, kus selgub, et meeskond on öö läbi tööd teinud ja mehed alles ärkavad või teevad kohvi. Läheb veel paar tunnikest, enne kui jäälõhkuja liikvele asub.
Seniks võtavad motorist Nikolai ja vanemmehhaanik Oleg mind oma hoole alla ja teekond läheb laeva kõhtu - mootoriruumi. Ukse peal on soomekeelne hoiatus, millel kirjas, et "Kuulosi on vaarassa" ja müratase ületab 85 detsibelli.
Tegelikult on "allkorrusel" nii puhas ja korralik, et kusagile serva peale jäetud puhastuslapp riivab mehaaniku silma. Ah, võtame selle enne ära kui pildistad...
Jäälõhkuja hakkab vaikselt kai äärest eemale manööverdama. Kaptenisilla aknast on näha, kuidas eemal üks pisike lootsilaev suurema kaubalaeva poole ukerdab. Vaevaliselt läbi jääsupi.
"See ongi täna esimene," teatab kapten Armin Sirelpuu. Laeva nimi on Lady Menna ning see viib turvast Hollandisse.
Vahepeal kisub ilm sajuseks ja nähtavus läheb kehvaks. Lady Menna kaob selja tagant valgesse lumeuttu. Jäämurdja liikumisest annab rohkem aimu vibratsioon ja regulaarsed kõmakad vastu jääd. Selle võib küll hetkeks unustada, aga tegelikult saadab see omapärane heli kogu reisi. Mõned meeskonnaliikmed mainivad, et vibratsioon ja kõmakad segavad isegi vanu merekarusid öösel koiku peal magamast.
Lõunat sööb meeskond laeval, selle eest et merekarud kõhud täis saaksid, hoolitseb vahetuse kokk Anna.
Vahepeal annab lumesadu veidi järele ja taamal ilmub veel ühe laeva siluett nähtavale. Ootab, kuni "tee lahti ajame".
Meri pole see talv õieti veel hambaid näidanudki, aga kapteni sõnul peab rüsijääs alati ettevaatlik olema. Kõige keerulisemaks asjaoluks on tuul, mis puhub ka pealtnäha õhukese jääkatte kuhjadeks kokku ja sinna võib ennast vabalt kinni sõita. Näiteks eelmisel aastal läbisid nad sellistes tingimustes kolme kilomeetrit seitsme tunniga.
Just nagu sõnade kinnituseks hakkab eespool suurem lahvandus paistma, justkui kevad juba käes. Mehed imestavad, et alles öösel oli kõik veel kinni... tuul teeb ikka oma töö.
Märkan, et "maastik" vaheldub tihti. Ühel hetkel oleme lumisel põllul, kuhu jääb maha kollakaspruun vagu, veidi aja pärast aga hulpivate geomeetriliste jääliistakute vahel.
Vahepeal aga näema veel midagi huvitavat. Tüürpoordis, paarisaja meetri kaugusel askeldab paar meest mingite tööriistadega. Mida täpsemalt tegid, jäigi seekord mõistatuseks. Kuid ka nemad pole ainsad hingelised jääl.
Järgmiseks märkame mõnisada meetrit eespool kahte kotkast.
Ootame huviga, kui lähedale lasevad laeval tulla. Haaran pikema objektiivi ja jooksen välja tekile. Vahemaa on veel liiga pikk. Jõuan vaid loetud sekundid laeva ninas kükitada, kui nad juba õhku tõusevad...
Nüüd pöördus ka laevameeskonna jututeema loomade peale. Kord jooksnud rebane jäämurdjaga kaasa, otse selle kõrval. Kui laev hakkas maha jääma, siis rebane seisatanud ja oodanud järgi. Kuni sadamani välja.
Kevade poole, kui hülged hakkavad poegima, siis peesitavad nad kambakesi jääpankadel ning teinekord võib neist vaid paarikümne meetri pealt mööda sõita, ilma, et suvatseksid vette sulpsatada.
Lõpuks oleme jõudnud kaugeimasse punkti ja on aeg tagasi pöörata. Vaatan telefonis pesitsevat gps-i. Kihnu saarest jupp maad edasi, vaat, et lähim koht Lätimaal Salacriva.
Nüüd on aega meeskonnast üks ühispilt teha.
Ka saan nüüd võimaluse väljast, lõputu jääpõllu pealt fotod teha. Laev roolitakse oma rajalt pisut kõrvale seisma ja pootsman asetab minu jaoks redeli. Välja minnes saan aru, et ilm on tõesti sant. Sajab ja puhub nagu jaksab. Hämardub, prožektorid lülitatakse sisse ja pildid saab väljast natuke efektsemad.
Järgi on jäänud veel mõni tunnike sõitu läbi pimeduse. Monotoonne müra ja jääpankade põmakad. Kapten nihutab aeg-ajalt puldist prožektorivihkusid kuni Pärnu linn meid jälle vastu võtab.
Justkui tervituseks on silla kohale kerkinud suur punane kuu.
Vaata fotogaleriid!
