Marko Mihkelson: Eesti poliitiline debatt on sageli takerdunud sisu asemel vormile
Nende arvates tuleb süsteem lammutada, sest parlamendid on kurjast.
Midagi sellist koges avatud maailm kõige eredamalt läinud sajandi 1930ndatel aastatel, kui Euroopas muutusid hädaoru teejuhtideks populistlikud natsionaalsotsialism ja fašism. Majandushädadele ja allasurutud massipsühholoogiale tuginedes otsiti riigivalitsemise efektiivsust demokraatiast eemaldudes. Millega see lõppes, on meil siin Eestis eriti hästi meeles.
Tänane maailm pole mõistagi vana vahetu koopia. Samas on nii mõnigi muutuja ohtlikult sarnane sellele, mida kord on juba kogetud. Ka meil Eestis on kostumas kohatisi arvamusi sellest, et parlament pole meile sellisel kujul enam vajalik ning et meie põhiseaduse aluspõhimõte eesti rahvuse ja kultuuri säilitamisest on justkui paremäärmusluse deklaratsioon.
Kultuurikriitik Anders Härm on üks nendest, kellel ajab eesti rahva saatus harja punaseks. Ta püüab segase ja aegruumis eksleva arutluse (EPL, 06.02) kaudu väita, et rahvuskonservatism on marurahvusluse sünonüüm ning et parempoolsus tervikuna on vaid suurkorporatsioonide tööriist.
Isamaa ja Res Publica Liidu viimane suurkogu kergitas avalikkuse ette arutelu tänapäeva rahvuslusest ning konservatiivsusest 21. sajandi Eestis. See on väga õigeaegne ning vajalik debatt, mis peaks olema osaks Eesti tulevikuvisiooni kujundamisel.
Eesti poliitiline debatt on liiga sageli takerdunud sisu asemel vormile ning tuleviku asemel minevikule. Tõsi, see on olnud ka kohati objektiivselt paratamatu, sest erinevalt tulevikust teame minevikust palju enam ja erinevalt sisust on vorm palju lihtsamini tajutav.
Nii ongi teinekord jutu keskmeks ikka ja jälle pelgalt parlamendi suurus või poliitikute töö mõõtmine. Ma ei ütle, et need teemad pole vajalikud. Kaugel sellest. Kuid pahatihti varjutab see olulisemad küsimused – mis meist saab ning mida me peaksime tegema, et ühiskonna enamusootusi paremini ellu rakendada.
Tänapäeva demokraatlikus maailmas on poliitilised ideoloogiad sageli põimunud sedavõrd, et võimu taotlemiseks ollakse valmis mängu panema kõik, mis vaid hääli tooks. Euroopa sügavate juurtega võlakriisi valguses on täna selge, et see tee pole enam jätkusuutlik ning tunnetatav on vajadus konservatiivsetele põhiväärtustele toetuva kesktee järele.
Härm kirub ungarlasi ning laamendab eestlaste kallal, jättes mulje, et parempoolsed poliitilised jõud on justkui midagi eriskummalist või et nende edu on mingi imelik reaktsioon toimuvale. Ta ajab segi selgelt äärmuslikkusele kalduvad jõud paremtsentristliku peavooluga.
Ei maksa unustada, et tänases Euroopas on demokraatlikel valimistel peaaegu kõikjal edu saavutanud priiskamist piiravad, püsiväärtusi rõhutavad ning konkurentsivõimelist tulevikku ehitavad paremkonservatiivsed jõud. Viimane seesugune muutus toimus meie põhjanaabrite juures, kui esimest korda pärast 1956. aastat võitis presidendivalimistel parempoolsete kandidaat Sauli Niinistö.
Eestis on viimase veerandsajandi jooksul IRLi kantud paremtsentristliku rahvuskonservatismi keskseks eesmärgiks tagada avatud ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimelise ühiskonna tugevdamine, kus on kaitstud kõigi siin elavate inimeste põhiõigused ning hoitud Eesti riiki ja eesti identiteeti meie põhiseaduse vaimus.
Ei maksa unustada, et sellel suvel möödub 20 aastat Eesti põhiseadusliku korra taastamisest. Kaks aastakümmet järjekestvat iseseisvat elu on meie riigi ja rahva ajaloolise kogemuse raames väga pikk aeg. Mõnele tundub see lausa sammaldunud igavik, mida tuleb asuda iga hinna eest muutma. Pidage hoogu, ütleks ma selle peale ning soovitaks veelkord üle lugeda meie põhiseaduse preambuli, mis kõlab:
“Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki, mis on loodud Eesti rahva riikliku enesemääramise kustumatul õigusel ja välja kuulutatud 1918. aasta 24. veebruaril, mis on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus, mis peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade – võttis Eesti rahvas 1938. aastal jõustunud põhiseaduse § 1 alusel 1992. aasta 28. juuni rahvahääletusel vastu järgmise põhiseaduse.”
Siia otsa oleks justkui üleliigne midagi lisada. Ometi näitab meie kohatine sisemine ebakindlus, kus mõned poliitilised jõud soovivad Eesti identiteedi keskteljele kehtestada moratooriumit, et just täna on Eestil vaja pingsamalt keskenduda sellele, kuidas me oma olemise põhimõtteid tagades suudaksime maailma käimasolevas väga suures muutumises jääda pinnale. See debatt alles algab.
