Ots rääkis Delfile, et paljud lapsed satuvad lasteaia asemel näiteks lastehoidu, kus pole õppe korraldamise kohustust ja selle tõttu ei pruugi laps saada kooliks ettevalmistust. Just siis panevad paljud vanemad oma lapse eelkooli. Eelkool on sotsialiseerimise mõtes Otsa sõnul väga hea näiteks neile lastele, kes on olnud kodused. Üldjuhul eeldab vanem tema sõnul eelkoolilt ka lapsesõbralikkust.
Teine põhjus, miks lapsevanemad lapse eelkooli panevad, on Otsa sõnul see, et nad seostavad lapse tulevikku mõne kindla kooliga. Hästi paljud vanemad panevad lapse eelkooli ka sellepärast, et näidata oma ja lapse nägu selles tuleviku lootusekoolis. Otsa sõnul on need sageli jõukamad lapsevanemad.
„Vanemad soovivad panna lapse heasse kooli õppima ja usuvad, et tal on suuremad võimalused sinna kooli sisse saada, kui ta on käinud seal eelkoolis,“ rääkis Ots. „Vanemate ootused on hästi pragmaatilised, nad mõtlevad, et laps õpib eelkoolis selgeks nii palju trikke, kui palju on sissesaamiseks katsetel vaja. Tegelikult nende oskuste omandamine ei ole garanteeritud.“
Kui laps ei saa loodetud kooli sisse, ei ole välistatud, et tema anded avalduvad hiljem, ütles Ots. „Igal juhul soovitan mitte hüsteeritseda,“ soovitas ta. „Lähtuma peab lapsest ja tema heaolust.“
Otsa sõnul ütlevad õpetajad, et iga laps areneb väga erinevalt ja soravat lugemis- ja kirjaoskust ta ei pruugi eelkoolist saada.
Ehkki koolieelse lasteasutuse õppekava raamid on olemas, ei keela keegi eelkoolis teha rohkem. Nii juhtubki, et lapsed, kes ei ole konkreetse kooli eelkoolis käinud, ei ole seda tüüpi ülesandeid lahendadnud ja võivad katsetel hätta jääda, tõdes Ots.
Ots soovitab lapse ülekoormamisest. Kui laps käib ikkagi lasteaias ja veel kolm päeva nädalas trennis, siis tasub mõelda, kas eelkoolis käimisega ei lähe tal koormust paljuks. „Kui on näha, et lapse tervis ei pane koormusele vastu, siis peaks millestki loobuma,“ soovitas ta.
Sobib ka individuaalne õpe
Otsa sõnul on paljud lapsevanemad palganud ka individuaalõpetajad. Selleks võib olla näiteks pensionil olev endine õpertaja või mõni tudeng, kes võtab lapsega läbi 1. ja 2. klassi programmi.
Ots peab individuaalõpetajat lapsele väga heaks, sest temal on aega ja võimalust tegeleda lapsega ja te ei lase last enne „küünte vahelt lahti“ kui laps on asjast aru saanud. „Parim individuaalõpetaja oleks aga ikkagi oma pereliige,“ lisas Ots. „See on armastav investeering tulevikku, kas ema või vanaema suunava tegevusega.“ Ning sellist individuaalset tööd saab teha ka ilma rahata.
Kui lapsel ei ole hetkel veel õppimise vastu huvi, siis ei tähenda see Otsa sõnul veel, et laps on erivajadusega. Kindlasti ei tohiks tema sõnul olla õppimine piin ja nii laps kui vanem peaksid sellest koostööst rõõmu tundma. Selleks soovitas ta mängulisi võimalusi – alates juurviljade tükeldamisest ja loendamisest ja sildikeste kirjutamisest. „Jääme lootma vanemate endi loovusele,“ sõnas ta.
Lapse kooliks ettevalmistamisel on Otsa sõnul raamatupoest või raamatukogust võimalik soetada Eesti pedagoogide väga häid harjutuste kogumikke. Samuti on müügil kõik esimese klassi õpikud ja töövihikud. Ots tõdes samas, et eelkooli hiilgavalt läbinud lastel on oht, et neil hakkab koolis igav.
