Õpetajate liit: õpetajad toetavad üksteist ja nad on solidaarsed, kuid mitte kõik ei pea streiki ainuõigeks lahenduseks

Õpetajate liidu juhataja Margit Timakov rääkis, et ehkki õpetajate liidu esindajate koda toetab haridustöötajate streiki, leiavad nii mõnedki õpetajad, et streik ei ole parim võimalus oma nõudmiste saavutamiseks.

„Õpetajad toetavad üksteist ja nad on solidaarsed, kuigi on palju neid, kes kahtlevad, kas streigiga ikka jõutakse soovitud tulemusteni ja kes peavad seda 21. sajandi jaoks iganenud meetmeks ning taunivad streiki kui sellist,“ rääkis Timakov Delfile.

Kindlasti näitab Timakovi sõnul praegune olukord, et midagi on korrast ära ja midagi on katki, sest muidu ju ei mindaks streikima. „Enamus õpetajaid on väsinud aastaid veninud palga ümber kemplemisest ja poliitikute täitmata lubadustest,“ lausus ta.

„Õpetajad ootavad, et kuidagi reaalselt näha oleks, et haridus, õpetamine, õppimine ja kool oleks Eestis prioriteediks,“ rääkis Timakov ja lisas, et teatud samme on astutud, et olukorda muuta, aga õpetajaskond ootab midagi konkreetsemat.

Timakovi sõnul on ka neid õpetajaid, kes argumenteeritult ei toeta streiki. Ta ei osanud protsentuaalselt öelda, kui palju neid võiks olla, aga võttes arvesse haridustöötajate liidu (EHL) andmed, et streiki toetab umbes 70 protsenti õpetajatest, võib oletada, et see võib hõlmata umbes kolmandiku õpetajaskonnast.

Nende põhilisteks argumentideks on sujuv koostöö koolijuhi ja kohaliku omavalitsusega, kindel töökoht ning ebaselge streigi adressaat.

Õpetajate erinevat suhtumist streiki põhjustab aga see, et nende olukord on vägagi erinev. „See pilt on väga kirju,“ lausus Timakov õpetajate olukorda kirjeldades. “Õpetajate olukord on erinev nii maal kui linnas, nii suures kui väikeses koolis, ainete ja tingimuste kaupa erinev,“ loetles ta. „Me ei saa unustada, et on koolijuhte, kes töötavad õpetajatega ühes paadis, aga on ka vastupidiseid näiteid.“

Õpetajad teevad oma tööd pühendumisega

Timakovi sõnul teevad paljud õpetajad oma tööd südamega ja pühendunult ning annavad ekstra panuse. „Kui nad aga ei näe, et mingilgi moel riik seda tunnustab, siis hakkab motivatsioon langema,“ tunnistas ta.

Paljud noored õpetajad ongi Timakovi sõnul töötanud koolis üks-kaks aastat ja koolist ära läinud ning kool on kaotanud hea õpetaja. See ei tähenda siiski, et kooli oleks jäänud vaid need, kes mujale ei kõlba.

„Eestlaste kannatlikkus ja ohvrimeelsus ja muud jooned tulevad mängu,“ kõneles Timakov. „Aga võib-olla meil kasvabki peale uus põlvkond, kes ei ole nõus olema enam nii kannatlikud.“

Ta tunnistas, et kindlasti on Eesti enam kui 14 000 õpetaja hulgas ka neid, kes mõtlevad, et enam ei ole mõtet minna uude valdkonda tööle. Olgu selle tõestuseks fakt, et vanuses 60 aastat ja üle on õpetajatest 14,3 protsenti. See, et Eesti koolide õpetajatest 42 protsenti on üle 50 aasta vanad, tähendab, et meil on hädasti vaja pealekasvavat uut õpetajate põlvkonda, märkis Timakov.

„Olen kindel, et Eesti koolis ja hariduses on palju asju paremini kui kusagil mujal, aga me peame ka vaatama neid asju, mis ei ole hästi ja mis võiksid olla paremini,“ ütles Timakov. „Meil oleks vaja kiiremas korras lahendada asjad, mis takistavad sisulise arutelu pidamist. Hetkel takistavad meid vormilised küljed - õpetajate häbematult väike palk ja lubamatult suur töökoormus.“