Urmas Viilma: Eestlane kustutab usujanu müstilisusega
Osalesin hiljuti EELK esindajana konverentsil Indias, kus peaettekande tegi India Karnataka provintsi Ühinenud Kristliku Foorumi peasekretär jesuiidist preester Ronnie Prabhu. Ta kõneles kaasakiskuvalt ja innustunult sellest, kuidas kuulutada kristlikku sõnumit Indias, kus pole ühtegi inimest, kes ei usuks mõnda kohalikku hinduistlikku jumalust või ainujumal Allahi.
Ta kinnitas, et vähemalt Indias on vähemuses olevad kristlased, sealhulgas ka katoliiklased, jõudnud veendumusele, et hoolimata inimese religioonist või konfessioonist, on kõik usklikud teel Jumala juurde. Mõni on lihtsalt lähemal kui teine, aga kõik on siiski teel õiges suunas!
Ettekande lõpus ei suutnud ma kiusatusele vastu seista ja esitasin oma küsimuse. Selgitasin ettekandjale, et tulen kaugelt Euroopast, Eestist. See on riik, kus kaks kolmandikku elanikest ei ole ennast sidunud ühegi tunnustatud kiriku ega tuntud religiooniga.
Küsisin, kas ka need inimesed on kõik teel õiges suunas? Elukogenud jesuiit vajas vastuse otsimiseks parajat pausi. Lõpuks vastas ta, et on kuulnud inimestest, kes ei usu ühtegi jumalust ega Jumalat, kuid näeb esimest korda inimest, kes väidab, et selline asi ongi võimalik.
India küla jagu „pimedusega lööduid“
Ka ei oleks ta arvanud, et on olemas riik, kus enamus inimesi ei usu Jumalat ega järgi ühtegi konkreetset religiooni, hoolimata sellest, et neil on vabadus uskuda ning keegi neid usu tõttu ei represseeri. Preester tunnistas, et ei oska öelda, kas Jumalal on selliste inimeste jaoks mingi oma plaan, kuid kui ta sellise inimese olukorda ette kujutada püüab, siis on see kõige pimedaim pimedus, tühjem tühjus ja lootusetum lootusetus.
Jätsin kahjuks ütlemata, et selle riigi, mida esindan, elanike arv kokku on vaid pisut üle miljoni. See oleks vana elunäinud preestrit kindlasti lohutanud, kuna ta oleks mõistnud, et “pimedusega lööduid” ei ole maailma kontekstis õnneks rohkem kui ühe suure India küla jagu.
Eestis elades teame, et see külatäis inimesi ise on valdavalt uhked oma usuleiguse üle, sest seda ei jäeta kunagi mainimata ja eriti siis, kui mõni võõramaalane eestlasega usust rääkima hakkab. Mulle tundub see alati edvistamisena oma ebanormaalsuse või hälbega. Haritud ja delikaatne inimene oma hälvet tavaliselt ei eksponeeri, või on vähemasti aus oma puudulikkust tunnistades. Eestis ei puudu palju, et oma usukauguse eksponeerimiseks korraldatakse paraad!
Euroopas ning ka mujal maailmas üsna palju ringi liikunud inimesena, olen veendumusel, et eestlaste usklikkus ei erine siiski oluliselt paljude teiste riikide elanike usklikkusest. Eestlasel on usk olemas, kahjuks konkretiseerimata.
Ajalooline pärand ja harimatus
Meie niinimetatud usuleigus tuleneb hilisajaloolisest pärandist ja ka harimatusest, mille likvideerimiseks ei ole kogu taasiseseisvumise jooksul midagi suudetud ega ka vaevutud ette võtta.
Tavapäraselt arvatakse, et inimese usklikkust väljendab tema liikmelisus mõnes kirikus või koguduses. Eestis kehtib kõigest 90 aastat see tava, et kiriku liikmelisus fikseeritakse nimelise vabatahtliku annetusega. Veel sada aastat tagasi loeti kiriku liikmeid teisiti.
Kehtiv tava eeldab aga reaalse sammu astumist, võib olla isegi kiriku kantseleisse minemist, et oma liikmelisus fikseerida. Saksamaal, Skandinaavias ja mitmel pool mujalgi toimub liikmete fikseerimine hoopis teise skeemi järgi kui Eestis ning seda teeb kiriku asemel riik.
Seal on kirikumaks osa riigi maksusüsteemist ja see arvestatakse automaatselt maha inimese palgast, kui isik just ise pole astunud konkreetset sammu kirikust lahkumiseks. Siit siis erinevus: Eestis tuleb astuda konkreetne samm, et liikmeks saada või sellena püsida, suuremas osas Euroopas tuleb astuda konkreetne samm, et liikmestaatusest lahti saada.
Tulemuseks on, et Eestis loetakse enamus inimesi kirikusse mittekuuluvateks, sest liikmeannetus on tegemata, mitmes muus riigis on aga enamus inimesi kirikuliikmed edasi ka siis, kui nad pole enam aastaid isegi jõulude ajal kirikusse jõudnud. Iseenesesest ollakse samavõrra usklikud või mitteusklikud nii Eestis kui ülejäänud Euroopas.
Usuline janu
Kui vaatame ka, kuidas loetakse kirikusse kuulujaid õigeusu traditsioonis, näeme suuri erinevusi. Eesti venekeelset elanikkonda peetakse valdavalt õigeusklikeks ainuüksi tulenevalt nende rahvuslikust kuuluvusest. Nõnda omab erinevate traditsioonide tundmine ka kiriku liikmeskonna või usklike arvestamisel suurt rolli mõistmaks rahva tegelikku religioosust. Pigem on küsimus, milliseid järeldusi erinevate maade või kirikute statistikast tehakse. Kindlasti ei ole need üks-ühele võrreldavad ilma konteksti arvesse võtmata.
Meil kipub avalikkus uhkustama oma kirikukaugusega ja rõhutatakse, et eestlane on usuleige. Kas advendialguse küünlasüütamine, koos sellega kaasnevate advendihommikutega koolides ja lasteaedades või jõulukirikus käimine ei väljenda religioossust?
Olen kindel, et isegi kui see ei väljenda konkreetseid usulisi veendumusi, siis näitab see usulist janu, mida igasuguse müstilisusega kustutatakse. Sisemiselt ollakse religioossed, kuid see ei väljendu konkreetselt kiriku liikmeks olemises. Seda on kinnitanud ka mitmed gallupid ja läbiviidud uuringud.
Eesti inimeste kirikus käimine teiste Euroopa kristlastega võrreldes on üsna samaväärne. See tähendab, et meil pole pühapäeviti kirikus oluliselt vähem inimesi kui mujal luterlikus Euroopas, eriti kui arvestame kirikuliste suhtarvu rahvaarvuga. Iseküsimus on, kas mitte kogu Euroopa, eriti selle põhjapoolne osa, ei liigu just seda teed, kuhu me Eestis oleme juba välja jõudnud.
Peale kasvab uus usuliselt harimata ja seni kehtinud kristlikele väärtustele vilistav põlvkond. On see hea või halb? Paljude jaoks tähistab see vabadust dogmade ahistavast kütkest. India kontekstiga harjunud jesuiidi preestri jaoks on see aga tee pimeduse ja tühjuse suunas. Samasugust suhtumist väljendab oma usu minetanud Euroopa kristlaste suhtes ka üha laienev ja tugevnev islamikogukond. Tühi koht vajab aga millegagi täitmist.
Millega täidetakse paljude eestlaste tühjad hinged ja uskmatud südamed, kui nad on sealt ise välja tõrjunud aastatuhandete vältel püsinud väärtused, jumalakartuse ja usu?!
(Autor on Tallinna Piiskopliku Toomkiriku õpetaja.)
