Margus Kiis: Eesti liigub üheparteilisuse suunas
Muidugi ei ole kõne all vägivaldselt kehtestatud üheparteisüsteem, nagu oli Nõukogude Liidus või teistes totalitaarsetes riikides, vaid poliitiline seis, kus on üks domineeriv partei, millel õieti alternatiiv puudub või on see nii nõrk, et ei kujuta domineerivale erakonnale suuremat ohtu. Selline stsenaarium on aga Eestis täiesti reaalne.
Hetkel on meil neli korralikult funktsioneerivat erakonda: Eesti Reformierakond, Sotsiaaldemokraatlik Erakond, Isamaa ja Res Publica Liit ning Keskerakond. Kaks esimest on sisuliselt klikiparteid ja kaks viimast isikudominandiga erakonnad.
Klikiparteis juhib erakonda mitmest inimesest koosnev tuumik. Erakonna juhi isiksus ei mängi parteis võtmerolli – ta on rohkem dekoratsioon, kõneisik, frontman. Eriti stiilipuhas on siin SDE, kus läbi aegade on olnud esimeheks meteoroloog, raadiohääl, põllumajandushuvidega ajaloolane, korravalvur ja igavene noorpoliitik, kuid partei on kõigest hoolimata ühtlases rütmis edasi tiksunud. Ka Reformierakonna esinägu Andrus Ansip pole ilmselgelt parteis mingi eriline otsustaja vaid inimene, kes peab eelkõige valijatele meeldima.
„Isikuim“ partei
Kõige „isikum“ partei on muidugi Keskerakond, kus Edgar Savisaar tähendab liigagi palju. Aga ka IRL, eriti selle Isamaaliidu alge, pole kunagi korralikult hakkama saanud ilma erakonna asutaja Mart Laarita. Tõsi, Isamaaliitu on vahepeal ajuti juhtinud ka Toivo Jürgenson, Tunne Kelam ning Tõnis Lukas, kuid alati on Laari eemaldumisele järgnenud partei populaarsuse kiire langus ja sisesegadused. Ning alati on Mart Laar „taas tulnud“ ja erakonna maine ning populaarsuse päästnud.
Isikuparteide tugevus kui ka nõrkus on seega see Isik. Ajalugu on näidanud, et üks tugev poliitik on otsustamisel kindlam, sageli osavam ning lihtrahva poolt hinnatum, kui grupp seltsimehi. Teisalt, kui Isik peaks kaduma või mainelt kõvasti langema, on tõenäoliselt ka parteiga kööga.
Kuigi Rahvaliit polegi niiväga personaalpartei, hävitas esimees Villu Reiljani sattumine kriminaalsüüdistustesse sisuliselt ka tema juhitud erakonna. Marek Strandberg langes peamiselt Eestimaa Roheliste liikmeskonna silmis, kuid sellest piisas ka erakonna põrmustumiseks.
Nüüd on Mart Laar IRLi esimehe kohalt hämaratel põhjustel taandunud ja tema asemele on valitud Urmas Reinsalu. Kuigi on teada, et viimane on osav parteisisene võimumängur, on tema senine „esi-kogemus“ kehvake. Oli ta ju aastal 2004 europarlamendi valimiste ÜVE Res Publica esinumber, ning hoolimata ohtratest põrisevatest „Murrame läbi!“ telereklaamidest ning korrusmaja suurustest näopiltidest Tallinna tänavatel, kogus Reinsalu kogu Eesti peale vaid mõni tuhat häält. Muide, seda oli vähem kui toona poliitikas pooltundmatul Marek Strandbergil.
IRLi tume tulevik
Pole ka mingit erilist põhjust, miks Reinsalu vahepeal oluliselt populaarsemaks peaks saanud olema (kuigi eelmise aasta riigikogu valimistel sai ta üle 5000 hääle, aga see oli pigem IRLi ülipopulistliku kampaania tulemus). Mart Laari taoline jumaldatud kultusfiguur (kellele väga palju andeks antakse) ta pole kindlasti, temas pole partei ühendajat ega ka ülivõimekat häälemagnetit.
Igatahes helged ajad endiselt lõhestunud IRLile ei koida. Tõenäoliselt on enne järgmisi Riigikogu valimisi mõttekas planeerida IRLi ühinemist Reformierakonnaga. Kui partei enne valimisi maadleb valimiskünnisega, on väga tõenäoline, et sisse ei saada, kuid oluliselt võimekama erakonna koosseisus on riigikokku saamine paljudele erakonna liikmetele oluliselt tõenäolisem (nagu näitab Rahvaliidust SDEsse lahkunute kogemus).
Kui Reformierakond (RE) ja IRL ühinevad, on poliitikamaastikule ilmunud monopoolne parempartei, mis, arvestades RE senist võimekust, on täiesti vabalt võimeline saavutama Riigikogus rohkem kui 40 kohta ning ka 50+ pole ulmeline. Viimast põhjusel, et sellise partei poolt peaksid hääletama nii rahvuslased, paremliberaalid ja tehnokraadid kui ka kõik, kes soovivad senise, 20 aastat toiminud poliitika jätkumist.
Viimase kümne aasta jooksul on senised suurparteid teinud väga palju selleks, et uute parteide tekkimine oleks keeruline. Seega näiteks „õigete rahvuslaste erakonna“ loomine, millest viimastel aegadel heietatud, on vägagi tõenäoliselt määratud läbikukkumisele ja tulevast monopoli ei väära miski.
Kõik sõltub Savisaarest
Jäävad veel Keskerakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond. Keskerakonnas sõltub siiski praktiliselt kõik Edgar Savisaarest. Varem või hiljem peab tema oma kohast ühel või teisel põhjusel loobuma. Samas pole selles erakonnas talle väärilist järglast tõusnud. Väga võimalik, et ei tõuse ka. Ilma Savisaareta aga Keskerakond poliitiliselt olulise jõuna kaua vastu ei pea.
SDE on klikipartei nagu RE. Kuid hoolimata sellest, et nii SDE kui ka tema eelkäija Mõõdukad on olnud osavad populaarsete nägude, tarkade inimeste ja osavate poliitikute endasse integreerimisel, on selle partei poliitiline võimekus olnud enamasti väga keskpärasel tasemel. See näitab, et tuumik on nõrgavõitu, ei muud.
Kui IRL ja KE kaovad või hääbuvad, jääb SDE Reformierakonnaga kahekesi. Ja see on väga ebavõrdne vastasseis. RE on oma poliitilist ülivõimekust juba mitmeid kordi tõestanud – on jõutud tasemele, kus isegi meedia soosing pole enam oluline.
Reformierakondlaste praegune arrogantsus ja ülbus ei ole mingi rumalus, vaid teadlik poos teiste paikapanemiseks. Ja Reformierakonna tõusmist ainsaks võimuparteiks (kas või mõne teise nime all) on juba üsna keeruline takistada.
