Riho Terras: Eesti kaitseväelane on maailmatasemel
Mõni kuu hiljem langes kuningas Lützeni lahingus. Ajaloost teame Gustav Adolfit kui suurt strateegi, kuid tal ei olnud aimugi, et Tartusse ülikooli asutades annab ta oma kuningliku käenduse Eesti iseseisvusele.
Academia Gustaviana tõi Tartusse akadeemilise vabaduse. Võimalus väljendada priilt oma mõtteid avas Tartu Euroopa ideedele.
Ülikool ja vabadus on ikka kuulunud ühte. Vaba mõte, tung teadmiste järele, oma veendumuste eest seismine on väärtused, mida kannab Tartu vaim. Nende väärtusteta ei oleks meie kultuuri ja rahvust.
Tartu Ülikooli vilistlased olid ärkamisajal meie rahvuse hääleks. Tartu Ülikooli vilistlasteta ei oleks olnud võimalik meie riigi sünd 94 aastat tagasi ega kindlasti mitte vaba Eesti taastamine kahe kümnendi eest.
Vabadus ja Eesti riigi iseseisvus on saanud enesestmõistetavaks osaks argielust. Me ei mõtle hommikul lapsi kooli saates, õhtul lauda kattes või kaminasse tuld tehes kuigi tihti Eesti iseseisvusest. Omariiklus tuleb meelde siis, kui tunneme, et midagi on korrast ära. Või vastupidi, siis, kui Eestil ja meie inimestel läheb üle ootuste hästi.
Tegelikult peaksime vabadusest ja Eesti iseseisvusest mõtlema rohkem kui loetud kordadel aastas, sest Eesti riik on meie kõigi jaoks midagi erilist.
Ajalugu on vorminud meist tasakaaluka ja targa rahva, kes oskab hoida ja kaitsta oma meelt ja oma keelt.
Eesti Vabariigi sünnini viinud ideed ja inimesed, üleilmsed arengud ja asjaolud olid erakordsed. Pärast riikliku iseseisvuse väljakuulutamist pidi meie rahvas ennast tõestama ja relv käes vabaduse sõjatulest välja tooma. Õnneks ei olnud me selles võitluses üksi. Ühendkuningriigi merevägi pööras olukorra Läänemerel meie kasuks. Soomlaste, rootslaste, taanlaste, ameeriklaste ja prantslaste abita oleks Eesti rahvaväel olnud raske rinnet hoida. Kindel ja toimiv liitlassuhe oli meile oluline siis ja on ülitähtis ka täna.
Vabadussõda oli ülim ellujäämiskursus, kangelastegu, kuid ennekõike oli see siiski sõda. Sõda, millega käisid kaasas viletsus, purunenud perekonnad ja kaotatud elud.
Ometigi toitis Vabadussõda meie usku. Usku endasse, usku tulevikku, usku valitud tee õigsusse. Ustavust loodud riigi vastu. Kohusetunnet, valmisolekut ja julgust oma riiki kaitsta.
Vabadussõja kriitilistel päevadel, tõid murrangu rahva hoiakuisse ning lahinguväljale vabatahtlikud üliõpilased ja koolipoisid. Noored, kohati veel poisiohtu mehed, läksid Vabadussõtta in corpore, klasside, seltside ja korporatsioonide kaupa, sest nad uskusid Eesti Vabariiki.
Seesama usk ja ustavus on säilinud tänase päevani. Olen selles kindel.
Eile, kui ma kohtusin Tallinna 21.kooli ja Tallinna Inglise Kolledži õpilastega, nägin usku Eestisse. Täna näen ma Vabadussõjas võidu toonud usku siin Emajõe ääres paraadrivis: sõdurites, madrustes, kaitseliitlastes ja üliõpilastes.
Eesti peab olema ja on kaitstud iga päev ja iga tund!
Kaitseväe valmisoleku tagab tugev allohvitserkond, Sõjakogemusega vanemallohvitserid annavad kaitseväe üksustele raudse jõu ja ohvitseridele kindluse igas olukorras. Olen paljudega neist teeninud erinevates väeosades, olen näinud neid lahinguolukorras. Need mehed ei murdu ega väsi.
Eesti võib uhkust tunda oma ohvitseride üle. Lõviosa noortest Eesti ohvitseridest on saanud oma teadmised ja oskused Kõrgemast Sõjakoolist, siitsamast Tartu linnast. Kaitseväe ühendatud õppeasutused ja Balti kaitsekolledž on ülikoolilinnas leidnud endale kindla ja toetava kodu. See on soodne pinnas targa väe kasvuks.
Eesti kaitseväelane on maailmatasemel. Seda on kinnitanud kõik liitlased, kellega meie sõdurid tule all on seisnud. Lahingutes ja keerulistes olukordades on kõige tähtsam usaldus. Relvavennad usaldavad Eesti sõdurit. Eestit usaldatakse. Meid usaldatakse rohkem, kui meie rahvaarv, territooriumi suurus või majanduslik võimsus eeldada võiks.
Eesti panus NATO kõige tähtsamal sõjalisel operatsioonil ei ole märkamata jäänud. Eesti sõdurite Afganistanis valatud higi ja veri on otseselt seotud NATO otsusega jätkata õhuturvet Eestis tähtajatult.
Majanduskriis on sundinud paljusid meie liitlasi vaatama kriitilise pilguga üle kulutusi riigikaitsele. Aga mul on hea meel, et esmakordselt iseseisvuse taastamise järel panustab Eesti sõjalisse riigikaitsesse 2% oma sisemajanduse kogutoodangust. See on märk meie tõsiseltvõetavusest. See on märk meie liitlastele, et me ei tee riigikaitsele allahindlust.
Teisiti ei saakski, sest Eesti on piiririik. Pilguheit ajalukku ja Euroopa kaardile hajutab kahtlused ning vastab küsimusele kas julgeolek ja riigikaitse on meile tähtsad. Selge vastus annab meile juurde kindlustunnet ja indu oma riigi kaitsesse panustamiseks.
Keerukates majandusoludes tuleb NATO-l ja Euroopa Liidul leida tee, kuidas julgeolekut korraldada nii, et ei satuks ohtu meie väärtused ja huvid. Selleks tuleb teha tarka koostööd. Tartu ülikooli asutaja Gustav Adolf tõestas veenvalt, et lahinguid võib võita ka piiratud vahenditega. On tarvis usku, mõistust ja avatust.
Meie kaitsevägi on avatud vägi. Juba vabadussõja päevilt on Eesti kaitsevägi oma olemuselt rahvavägi, sest nii ohvitserid kui sõdurid olid pärit enamasti talutaredest. Tänane riigikaitseline korraldus tagab selle, et kaitsevägi on rahvale lähedal, sest rahvas osaleb riigikaitses. Eriline roll tugeva sideme hoidmises on Kaitseliidul ning ajateenistusele tugineval reservil.
Avatus tähendab koostööd. Aasta-aastalt oleme liikunud laiapindse riigikaitse suunas. Meie riik on liiga väike, et nii olulises valdkonnas, nagu seda on riigi ja rahva julgeolek, tegutseksid erinevad asutused igaüks omapäi ja omas nurgas. Koostöö annab meile jõu ja nõu, mida on raske murda.
Eestit kaitsta on iga kodaniku auasi. Ajateenistus on auasi. Kaitseväelaseks olemine on auasi. Tuleb olla aus nii enda kui teiste vastu. Tuleb olla aus oma töö ja teenistuse vastu. See peab olema enesestmõistetav.
Eesti rahva iseseisvus ja vabadus ei ole kunagi olnud, ega saa olema enesestmõistetavad. Eesti rahva ja vabaduse kaitseks on loodud Eesti riik.
Vivat, crescat, floreat Estoniae in aeternum! Elagu Eesti Vabariik!
