Mis on eestlastes erilist?
Mis erilist siis on eestlastes? Nad mõistavad teineteist sõnadeta. Ometi neid sõnu igatsedes. Kui igatsus kasvab suureks, siis üteldakse sõnu mis teevad haiget ning peaks pigem jääma ütlemata. Kui eestlane oma rõõmu välja elab väga emotsionaalselt siis arvatakse et ta on purjus või tarbinud midagi narkootilist, see ei ole meile eriti omane. Samas me säästame nii palju südameid purunemast kui me midagi ei ütle, ent lõhume sellega midagi suuremat.
Me võime vabalt vaadata filmi kui sõnu ei ole, kuulata muusikat kus puudub rütm. Siiski mõistame selle sisu ja pisiasju. Sõnu pole vaja kui oled eestlane.
Juhtumisi on eestlastel terav ja salvav keel, nagu madudel. Oma sõnu kahetsedes nad ei palu andeks. Piisab sellest kui heategudega halba heastada püüda või kompenseerida seda millegi materiaalsega. Vabandamine on justkui enesealandamine ja ükski õige eestlane seda kerge südamega ei tee. See on meile suur katsumus ja eneseületus.
Mis veel on eestlaste juures erilist? Nad hoiavad kokku. Teavad teineteise muresid, annavad nõu. Samas eestlane ei seisa enda eest täielikus enesekindluses. Hetkel käesoleva kaotushirm on meeletu. Lihtsam on alluda, olla allutatud, kui oma õigust taga ajada.
Eestlane, eriline? Meid on vähe maailma mastaabis, kas selle pärast? Meil on unikaalne keel, kas selle tõttu? Me oleme muutunud uhkeks, teistele ülalt alla vaadates. Omades teisme-eas vabadust, kogemata õiget vabadust pikas perioodis. S.t. me ei tea kunagi olemasoleva hinda kuni me selle kaotame. Me ei ole kunagi reaalselt kaotanud oma riiki, see on alati olnud meiega. Samas ei ole me kunagi olnud päris vabad. Nüüd kus SEE on käes, siis unustame et meil puudub igasugune kogemus kuidas elada iseseisvalt.
Meil on kohati väga arenenud naabrid, nende majandus on hiilgav. Kas siis meie enesehinnang on tõesti nii madal et teistelt nõu küsida tundub rahvuslik suitsiid? Me näeme end kõrvalt ja teame nagunii- sellest Eestit me ei tahtnud.
Enese rahulolu on tõsiselt tähtsam kui ühiskond ja selle käekäik. Vanasti see nii ei olnud, siis elati ja töötati selleks et hoida oma rahvast, hoida neid õnnelikena. Et kasvatada oma lastest tublid ja ausad kodanikud. "Peale mind tulgu või pussnuge", nii on meie rahva esindajad oma allkirja jätnud meie ajalukku, olevikku ja ilmselt, kui midagi ei muutu, siis ka tulevikku.
Oh erandeid on palju mis kinnitavad reeglit. Me kõik ju tunneme sama- meie, mina olen eriline oma eestlaste seas! Mina suudan muuta saatust. Mõni seda suudabki, neil on selleks volitused ja võim. Kui me aga hetkel ei reageeri et hoida oma rahvast ja oma riiki sama erilisena siis meil seda enam varsti ei ole. Saatuse muutmine jääb siis vaid unistuseks kui me ei keskendu käesolevatele probleemidele ja pussnuge tuleb ehk siis ka meie ajal.
