Kas Eesti Vabariigi kodanik peab oma uskmatust häbenema?
Pärast vabariigi aastapäeva, sellega seonduvaid kõnesid ja traditsioone, presidendi manitsusi ja deklaratsioone, on igati sobilik küsida, et kui kodust keelt ja elukohta pole vaja häbeneda, kas siis uskmatust on? Mõeldes Eesti vabariigi sümboolikale, eriti hümnile, jääb küll selline mulje.
"Su üle Jumal valvaku, mu armas isamaa!" Seadusega kinnitamata read, mida siiski Eesti vabariigi esindajatel on kombeks hümni osana pruukida.
Ka ateist, agnostik, miks mitte ka satanist, võivad olla eestlased, Eesti patrioodid, Eesti vabariigi kodanikud. Mina olen Eesti vabariigi kodanik. Ning ma hoolin sellest riigist. Ühtlasi olen ma ateist. Õpilane. Osa Eesti vabariigi kirjust elanikkonnast. Sekularist. Ma austan Eesti vabariiki, selle sümboolikat. Ent sümboolikast enam austan ma põhiseadust: usu-, mõtte- ja sõnavabadust ning riigikiriku puudumist.
Ma laulan Eesti hümni kaht esimest salmi ning tõusen hümni ajaks püsti, kuigi meeleldi istuksin ma pärast kaht esimest salmi maha tagasi. Hümni usuliselt lõhestav tekst lõhestab mind: ühelt poolt on minu kool proovinud kasvatada mind korralikuks kodanikuks, Eesti patrioodiks, kes austab Eesti vabariiki ja selle sümboolikat; teisalt, Eesti vabariiki austav inimene ju ei luba Eesti kodanikkonda lõhestada ning teismil end riigiusuna kehtestada: Eesti patrioot, korralik kodanik, võtab sõna, kui midagi on valesti siin Eesti riigis.
Seetõttu kutsun üles kasutusele võtma järgnevaid sõnu: “Su üle kodanik valvaku, mu armas isamaa! Ta olgu sinu kaitseja ja võtku rohkest õnnista, mis iial ette võtad sa, mu kallis isamaa!” Võtame vastutuse oma riigi saatuse eest. Ning ärme lõhesta Eesti elanikkonda.
Mõistlik oleks õigusriigile kohaselt Eesti vabariigi hümn ka õigusaktiga kehtestada.
