Ekspert: ajaloo põhjal tänaste spioonide hulka määrata ei saa

Ajaloodoktorant Ivo Juurvee sõnul ei saa ajaloolist kogemust vaadates teaduslikult öelda, kui palju võiks olla praegusel ajal Eestis spioone.

Juurvee selgitas, et Eesti ajaloost võib eristada kahte liiki spioone. "Osad on nn prügikalad, kes saadeti üle Peipsi vaatama, millises olukorras on sillad, mis võivad omada sõja ajal tähtsust, ja tooma värskeid ajalehti. Aga hoopis ohtlikumad olid inimesed, kes töötasid riigiasutustes või peamiselt sõjaväes, kellel oli ligipääs ka salajastele dokumentidele ja kes õnnestus ära värvata," rääkis ta saates "Terevisioon".

Juurvee sõnul jäi esimese Eesti vabariigi ajal üldse vahele vähe spioone - kindlasti alla kümne. Seda, kas neid tegelikult ei olnudki rohkem, on tema sõnul keeruline öelda, vahendab ERR Uudised.

"Sõltub, mis infole ligipääs võis olla. Näiteks sideväes teenisid toona ajateenijad, keda oli palju, kes vahetusid hästi tihti ja mõned neist võisid olla vasakpoolsete vaadetega - on keeruline öelda, kas sealtkaudu midagi lekkis. Aga neist inimestest, kes pääsesid ligi päris sensitiivsele infole, olid Nõukogude luure poolt värvatud vähemalt kaks pioneeripataljoni ohvitseri: üks neist oli Nikolai Trankmann, teine oli Johannes Pedaja, kes 1932. aastal lihtsalt Riias astus sisse Nõukogude saatkonda ja pakkus infot müüa. Tema ei jäänudki vahele kuni 1940. aastani," rääkis ajaloolane.

Juurvee sõnul oli nii Trankmanni kui ka Pedaja puhul spiooniks hakkamise põhjused võlad ja alkoholism, kuid enamasti on põhjused erinevad.

Nagu tänagi, võitles ka esimese vabariigi ajal spioonide vastu kaitsepolitseiamet.