Alar Tamming: Eesti peaks krooni taas kasutusele võtma
Olen pikemat aega jälginud majanduses toimuvat ja selle kajastamist ajakirjanduses ning ikka ja jälle üllatavad mind ajakirjanduslikud terminid. Viimane uudis ehk piisk minu teetassi, mille peale käesolev kirjutis sündis, oli Euroopa Komisjoni teade, et võlakriis viib Euroopa riikide majanduse lühikese aja jooksul teistkordselt langusesse. Iseenesest normaalne ja õige uudis, kuigi uudiseks on seda raske nimetada, sest tegemist on pigem loogilise protsesside jadaga.
Kuid üllatama panid artiklis toodud väljendid. Näiteks “eelmisel aastal alanud majanduse ootamatu jahtumine” ja et “Euroopa uus majanduslangus tuleb kolm aastat pärast seda, kui USA kinnisvaraturust alguse saanud finantskriis tekitas kogu maailmas ränga majanduskriisi, millest maailm alles hiljuti suutis välja tulla.”
Alustaks sellest, et ootamatuks seda jahtumist ja peagi järgnevat külmumist küll nimetada ei saa. Praegune ja eesolev kriis on osa suuremast protsessist, mida ei ole lihtne näha. Kuid sellel on oma algus, kulminatsioon ja ka lõpp.
Kriisist pole ju välja tuldud
Väga vale on ka arvamus, et kriisist oldi vahepeal välja tuldud. See meenutab mulle haiglas surevat inimest, kellele antakse ühel päeval ergutav kokaiinisüst ja siis väidetakse, et enne surma sai ta vahepeal terveks. Kogu näiline paranemine eelmisel ja üleeelmisel aastal ei olnud tingitud mitte kriisi lahendamisest vaid kriisikolletesse raha juurde andmisest.
Kui eeldada, et kriis oli tingitud liigsest laenamisest (mis on osaliselt tõsi, kuid tingimused kontrollimatuks laenamiseks on pärit veel kaugematest otsustest), siis kõikvõimalikud abipaketid ja rahamassi suurendamised on justkui tulekahju kustutamine piiritusega. Kuskil on teadmine, et vesi kustutab tuld ja kuna piiritus on vedelik ja veelgi tähtsam - see on käepärast, siis tuleb ju seda kasutada.
Majanduskasvu näitab see, kui inimeste palgad tõusevad ja nad saavad sama raha eest rohkem osta ja maksavad ära oma võlad ehk teiste sõnadega inimeste elu läheb paremaks. Ühtegi neist reaalselt majanduskasvu näitavatest teguritest ei ole toimunud.
Kriis hakkab lõppema siis, kui praegune võlaralli lõppeb, aga lõppu sel ei paista. Võlaralli lõpetaks ära intresside tõstmine või - veelgi parem - vabal turul intressidel kujuneda laskmine. Mingil hetkel juhtub see niikuinii, kuid kuna praegu on peamised laenajad riigid, siis seda teed minna ei julgeta.
Soomel väänati käsi
Eraisikutega oleks ju lihtne, nendelt võetaks tagatis ära, aga kui Soome tahtis Kreeka riigilt reaalset laenutagatist, siis väänati Soome käsi seni, kuni nad oma tahtmisest loobusid. Nii et riikide pankrott ja pankrotihaldurite hea tööots jääb olemata.
Praegune kriis ei olnud ootamatu, seda ennustati ette juba kümmekond aastat. Ainult et ennustajad ei olnud maailma uudisteagentuuride ega majandusajalehtede töötajad, vaid pigem nende poolt eiratud isemõtlejad.
Väga konkreetselt rääkisid saabuvast kriisist Doug Casey ja Peter Schiff, aga kõik saabuv oli kirjas ka eesti keeles ilmunud Bill Bonneri ja Addison Wiggini raamatus "Võla impeerium".
Tõenäoliselt ei hakka ka Euroopa keskpangalt tulema ennustusi selle kohta, mis on tegelikult tulemas, sest lihtsam on teatada et “me ei tea kuhu see kriis välja viib”. Veel vähem on oodata, et lahataks kriisi põhjusi - pigem piirdutakse mõne konkreetse sündmusega, selle asemel et näha süsteemis olevaid põhimõttelisi vigu.
USA trükib raha juurde ja kõik on justkui korras
Praegu räägitakse Kreekast, kuid teada on, et USA ühe aastane võla kasv on sama suur kui Euroopa probleemsete riikide Kreeka, Portugali ja Itaalia võlad kokku. Kuid kuna USA saab selle võla teenindamiseks piisavalt raha trükkida, siis näiliselt on kõik korras. Intressimaksed laekuvad ja keegi ei kurda.
See et USA võlg suureneb ühes sekundis 52 162 dollarit, ühes minutis 3 129 756 dollarit ja ühes tunnis 187 785 388 dollarit on justkui normaalne. Päeva ja kuu kohta ei hakka ma neid arve välja tooma, sest nad on tavainimese jaoks hoomamatud.
Selge on see, et igavesti selline protsess kesta ei saa. Öeldakse, et on võimalik reaalsust ignoreerida, kuid ei ole võimalik ignoreerida tagajärgi, mis tulevad reaalsuse ignoreerimisest. Ja reaalsus on see, et praegune pangandus, mis on üles ehitatud usaldusele ja raha tekitamisele õhust, ei ole viisakalt öeldes jätkusuutlik. Tegelikult on tegemist põhimõtteliselt vale süsteemiga ehk katsega luua "perpetum mobile".
Kui raha trükkimine, ehk riigi poolt raha loomine, ehk Keynesianlik majanduspoliitika meid pikemas perspektiivis rikkaks teeks, siis elaksime me juba praegu tõelises utoopia ühiskonnas, kus millestki poleks kellelgi puudust. Raha mis koosneb ainult paberist, lasti esimest korda käibele Hiinas 7. sajandil. Euroopasse jõudis see 17. sajandil ja pani aluse Prantsuse revolutsioonile.
Praegune rahandussüsteem kaose äärel
Peale seda on maailm näinud sadu paberrahasid, mis kõik on kadunud ja muutunud väärtusetuks. Ja mida aeg edasi, seda hullmaks on olukord läinud. Möödunud sajandi 28-st hüperinflatsioonist toimusid 20 peale 80-ndaid aastaid.
Ka praegu tiksuvad peidetud pommid peale Kreeka paljudes teistes riikides. Saksamaa kogu võlg on kümme korda suurem kui Kreekal, Prantsusmaal samuti kümme korda. Eurotsoonist eemale jäänud Suurbritannias on võlg ligi 20 korda suurem.
Majandusajakirjad väldivad aga absoluutnumbreid ning räägivad välisvõla suhtest kogu riigi majandusse. Seda põhjusel, et siis ei ole arvud nii hirmsad.
On selge, et praegune maailmas toimiv ja võlal põhinev rahandussüsteem on jõudnud kaose äärele ja püsib ainult usaldusel. Huvitav on see, et see usaldus piirdub ainult pankade ja keskpankade vaheliste suhetega, sest eraisikult võetakse ikka veel tagatisi - sinnani usaldus veel ei ulatu.
Ent lõpuks jäävad õhku järgmised küsimused. Kust sai see süsteem alguse? Mis on valesti? Ja mis saab edasi? Valesti on sama asi, mis Nõukogude Liidus valesti oli - süsteem.
Kriis lõpeb rahareformiga
Teoreetiliselt oli ka sotsialism väga tore, hoolitses inimese eest ja muud säärast. Sama moodi on teoreetiliselt ka võlal püsiv rahandussüsteem väga hea - see aitab kaasa majandusele ja pangad saavad raha välja laenata seda eelnevalt akumuleerimata ehk luua raha just seal, kus seda näiliselt on vaja. Kahjuks saab see süsteem töötada ainult lühiajaliselt ja teoreetiline arutelu raha pakkumise suurendamisest ja vähendamisest ning intresside muutmine ega lõputud stiimul- ja abipaketid, ei aita pikemas perspektiivis süsteemil kuidagi ellu jääda.
Mis edasi saab, on raske öelda. Võib ju näha, et auto sõidab 150 km/h tunnis vastu seina, kuid väga raske on ennustada, mis deformatsioonid sellega kaasnevad. Selge on aga see, et pauk tuleb võimsam kui kõik senised kriisid kokku ja kindel on ka see, et eelnevaid hoiatusi võimaliku hüperinflatsiooni kohta ei tule. Pealegi on selleni veel mõned aastad aega.
Vaadates ajalugu on selge, et kriis lõppeb paberraha väärtuse langemisega ja rahareformiga. Seejärel on võimalik teha uus algus ja edasi minna.
Ka Eesti riigil oleks vaja teha selged otsused, kuidas saabuvas keerulises olukorras võimalikult väikeste haavadega toime tulla. Kui on tehtud valesid otsuseid, siis tuleks neid parandada. Selle asemel et kreeklastele drahmist rääkida, oleks vaja mõelda Eesti krooni taas kasutusele võtmisele ja tõsiselt vaagida, millega see siduda. See aga nõuaks tõelist riigimehelikkust.
(Autor on AS Tavidi nõukogu esimees.)
