Heimar Lenk: Õige eestlane? Lits, venelane ja sakslane!
On ikka tore huumor küll, kui ette on vaja hoiatada, et asi ikka väga hea, aga mõni võib valesti aru saada. See, kuidas rahvas suurt ja andekat nalja mõistis, peegeldus hästi vastu inimeste nägudelt Nokia saalist. Keegi ju ei naernud! Plaksutamine käis seal nii naljade kui ka osade laulude puhul vist küll puha viisakuse pärast. Muidugi võib ju kõik eestlase tagasihoidlikkuse kaela ajada, aga kui lava ja näitlejad ikka plaksutama ei pane, siis pole midagi teha. Publikule jääb alati õigus.
Õnneks ei teadnud ma enne arvuti taha istumist ka naljade autorit. Nii sain oma objektiivsuses kindlust juurde. Algul arvasin, et näitlejad Tiit ja Taavi need ise oma agarusest kokku seadnud, siis lugesin hämmastusega, et autori näol tegemist tuntud kirjamehega. Saan aru, et vahel ei pruugi välja tulla, kuid ka lauluvõistluse tarvis võiks ju pingutada.
Kas tõesti meie elu satiirikutele, kui neid üldse enam on, nii verevaesena näib, et nad sealt peale viina joomise, homode ja rullnokkade midagi leida ei suuda. Aga tundub nii olevat. Seda kõike, mis laulude vahele pakuti, on ju tuhat korda nähtud ja kuuldud. Kuhu, härrased õigete eestlaste originaalsus kadunud? Igal juhul minu meelest on eesti nali küll alla käinud. Poistel tasuks vanad vene aegsed klassikud alates Järvetist ja lõpetades Abeliga filmi pealt üle vaadata ning siis uuesti harjutama hakata.
Aga võibolla tasuks rahvusringhäälingul hoopis Nõmme Raadiost endale Margus Lepa ja Raimo Aasa laenata. Saaks vähemalt nalja! Aga võibolla ma ka eksin? Kinnitas ju lauluvõistluse naissaatejuht väriseval häälel, et keegi Nokia majas näost roheliseks ei läinudki.
