JUHTKIRI: Euroopa viimane diktaator Lukašenka sai konkurendi?
Jäägu mõne teise loo teemaks, kas ehk on Putin ja Lukašenka hoopis visionäärid ning Euroopas saab diktaatoreid olema tulevikus veelgi enam. Samuti jäägu kõrvale see, kas ja kui suur osa Venemaast ikkagi on otsapidi Aasias või Euroopas. Nentigem lihtsalt fakti, et me näeme nii Putinit kui ka Lukašenkat riigitüüri juures veel kaua.
Aga et miks on Putin kohe diktaator? No aga meenutagem – enne valimisi toimus praegusele Venemaa peaministrile „atendaadikatse“, mis lõhnas küll rohkem nagu PR-trikk. Polnud veenev? Olgu, aga miks ei saanud paljud (presidendi)valimistel osaleda soovinud kandideerida? Võimuladvik noppis ju välja kõige turvalisemad vastaskandidaadid. Ütlete, et juhus? No olgu – aga kuidas siis seletada kümnete ajakirjanike tapmist, kes on julgenud Vene võime kritiseerida? Eesti tundub selle kõrval paradiisina...
Kui Medvedev presidendiks sai, loodeti, et ta hakkab riiki juhtima läänesõbralikumalt, et asjad lähevad Venemaal paremaks. Paraku ei saa Medvedevi juhitud Venemaa kohta isegi klassikute tsitaati „Tahtsime parimat, aga välja tuli nii, nagu alati,“ kasutada, sest parimat nad küll kohe kindlasti ei tahtnud. Või kui, siis väga kitsa ringi jaoks – Putini varandust hinnatakse 40 miljardi dollari suuruseks, ent näiteks võitlus lokkava korruptsiooniga lonkab mõlemat jalga, lisaks pole enam haisugi järel demokraatiast, nagu meie seda teame-tunneme.
Nüüd kus Putini ette teada olnud võit on ka ametlikult vormistatud, tuleb küsida, kuidas elu edasi läheb? Tõenäoliselt läheb elu nii Venemaal kui ka Eestis edasi täpselt sama moodi, nagu siiani. Tõsi, kuna Venemaal toimub lähitulevikus hulgaliselt maailma tippkohtumisi – G8, G20, Aasia ja Vaikse ookeani majanduskoostöö foorum, rääkimata Sotši olümpiamängudest, siis mingit korralagedust (loe: liberaliseerumist) küll ette pole näha.
Aga mida saab ja peaks sellise naabri kõrval tegema Eesti? Eesti saab teha ühte väga konkreetset asja, nimelt olla eestlaslik ja mitte erutuda. Seda kahel põhjusel – esiteks seetõttu, et see tuleb meil muudes eluvaldkondades enamasti üsna hästi välja. Teiseks seetõttu, et no las nad karjuvad, küll me ELi ja NATO liikmetena omadele asjad selgeks teeme.
Ühes lastelaulus on rida: „Kuid meie, me pole enam väikesed!“ Ja ka meie pole enam väikesed. Oleme suured tänu iga viimase keharakuga Euroopas olemisele ja vähemalt välisministeeriumi tasemel oleme enesekindlad ka reaktsioonides Venemaa provokatsioonidele. Täiskasvanulik oleks sellisest suhtumisest eeskuju võtta.
