Edward Kess: Õpetajale antakse vähe, aga oodatakse palju
Paraku on kolmapäevast reedeni paljudes Eesti koolides uksed suletud, sest õpetajad peatavad töö. Eesti õpetaja armastab oma tööd ja väga lihtne on olnud valitsusel ning ministeeriumil mängida pedagoogi südametunnistusega, andes veel ja veel lisaülesandeid, mille täitmist ja tegemist peetakse justkui iseenesestmõistetavaks.
Viimase viie aasta jooksul on õpetajate palk mitmel korral muutunud. 2007. aastal kehtestati õpetaja palga alammääraks 8260 krooni, 2008 tõusis töötasu 10077 kroonini. 2009. aasta veebruaris tõsteti see 10480 kroonini, sama aasta juunis langetati aga 10077 kroonini. Seega on praegune 644,04 euro suurune põhipalk püsinud muutumatuna 4 aastat.
Mida õpetajalt selle palga eest nõutakse?
1. Vähemalt 22 tundi nädalas. Tund ei tähenda ainult seda, et õpetaja alustab ja lõpetab ning astub koolimaja uksest välja. Hea tunni ettevalmistamine, läbimõtlemine, dokumentatsioon, e-kool, tööde parandamine ja hindamine võtab kõik vähemalt teist aega samapalju.
2. Pidevat enese koolitamist, täiendamist, harimist. Minimaalselt 160 tundi 5 aasta jooksul. Oleks ju mõeldamatu, et pedagoog kasutaks iganenud töövõtteid ja õpikuid.
3. Uue õppekava rakendumisega on gümnaasiumiõpetajad õpikute ja abimaterjalideta, millega kaasneb sisuliselt igaks tunniks õpiku kirjutamine. Loomulikult ei ole ministeerium vaevunud õpetajaid enne uuendusi koolitama, kuidas õpetada õppematerjalideta nii, et saaks enesekindlalt oma tööd teha. Kuidas õpetada matemaatikat kitsalt? Kuidas õpetada eesti keeles podcast’i? Luuakse vundamenti, kuid milline on õpingute lõpuks katus, see nägemus puudub.
5. Uuenevad riigieksamid, kohustuslikud uurimistöö kursused, 7. klasside loovtööd – muutunud nõudmistes orienteerumine, süsteemide väljatöötamine, katsetamine ja proovimine põhjustab ebalust, sest keegi ei tea, mis välja peaks tulema.
6. Klasside ebavõrdne suurus. Sama raha eest töötatakse klassidega, kus on 12 või 36 õpilast. Ei ole saladus, et suurte klasside õpetajal kulub tööde parandamiseks palju rohkem aega. Kui ühe kontrolltöö parandamine võtab aega 10-20 minutit, siis 30 õpilase puhul kulub vähemalt 300 minutit. Aga kui klasse on 5?
7. Klassijuhataja töötasu riiklik alammäär on 10% palgast. Klassijuhatamisele lisanduvad omakorda erikülgsed tööülesanded: dokumentatsioon, suhtlemine vanematega, tugisüsteemidega, õpilaste edasijõudmise jälgimine ning õpiraskuste ennetamine, õpilaste motiveerimine, innustamine, konfliktide lahendamine, arenguvestlused ja vajadusel iseloomustuste kirjutamine.
8. Ainevõistlusteks ja olümpiaadideks ettevalmistamist peetakse elementaarseks. Kui õpetaja ei saada õpilasi võistlustele, siis vaadatakse sellele viltu.
9. Õpetajal on kohustus, et tal oleks vähemalt tund aega nädalas konsultatsiooniaeg, mis tähendab nõrgemate järelaitamist ning järeltöid. Kui õpetajal on aga viis 30 õpilasega klassi, tähendab see, et selle tunni peavad saama 150 õpilast. Ei ole õpetajat, kes saaks hakkama ühe konsultatsioonitunniga: õpilastel lõppevad tunnid eri aegadel, õpilased on erinevate võimetega, õpilased vajavad erinevaid lähenemisviise ning erinevat õpiabi. Nii ongi õpetaja valmis õpilaste jaoks tunde ja tunde, et kõik jõuaksid omadega mäele.
10. Erinevate ürituste ja õppekäikude organiseerimine lasub aineõpetaja või klassijuhataja õlul. Loomulikult ei saa kõik üritused toimuda tundide ajal ja nii pole harv, kui õpetaja läheb lastega tundide järgsel ajal teatrisse, muuseumisse või ekskursioonidele. Oleks justkui mõeldamatu, et muusikaõpetaja ei organiseeri aktuste muusikalist poolt või emakeeleõpetaja ei korraldaks emakeelepäeva üritusi.
Mina streigin, sest riik, ministeerium, õpilased, vanemad ja haridusorganisatsioonid ootavad õpetajalt palju, kuid õpetajasse kui ressurssi investeerida ei raatsi. Püütakse võimalikult väikese kuluga saada õpetajalt parimat innovaatilist, loovat, mitmekülgset ning tabelites esikohti näitavat tulemust.
(Autor on Tallinna Lilleküla Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse vanemõpetaja.)
