Kalle Küttis: Streik kinnitab, et muutusi on väga vaja
Plakatid võisid ju olla emotsionaalsed, aga nende sisu oli siiras – ilma muutusteta on raske edasi minna.
Pean ütlema, et riigi esindajana ei olnud täna kõige kergem õpetajate hulgas seista. Olen ise olnud 37 aastat õpetaja ja ka minu tütar on õpetaja – mõistan pedagoogide muret ja tunnistan, et õpetajate palk ei ole piisavalt suur.
Kui palk tundub ebaõiglaselt väike, siis on õigus oma rahulolematust väljendada. Esmalt koolijuhile kui oma otsesele tööandjale ning palgamaksjast omavalitsusele, siis avalikkusele kui õpetaja tänasele või tulevasele “kliendile”, olgu lapse või vanema näol, ning valitsusele ja ministeeriumile, kelle ülesandeks on luua eeldused, et Eesti haridussüsteem ja koolivõrk oleks efektiivne ning tulemuslik.
Jaak Aaviksoo teatas eile, et õpetajate palka on vaja tõsta ning seda saab teha alates 1. jaanuarist 2013. Ministeerium tahab uuest aastast kehtestada õpetaja alampalgamääraks 700 eurot kuus. Kolme aasta pärast peaks olema õpetajate palk riigi keskmisest 20% võrra suurem.
Millest siiski rahastada õpetajate palgatõusu? Sellele on mitmed poliitilised jõud, erinevad organisatsioonid ja teadlased juba vastanud - haridusreformid tuleb ära teha. Meie hariduskulud on protsendina sisemajanduse kogutoodangust Euroopas suurimate hulgas, kuid suured kulutused pole toonud õpetajate rahulolu.
Võrreldes 1995. aastaga on õpilaste arv kahanenud kolmandiku võrra. Koolide arv on kahanenud märksa vähem ning õpetajate arv on püsinud muutumatuna. Ebaotstarbekalt tihe koolivõrk on aastaid söönud õpetajate palgaraha, muutustega ei tohi enam viivitada. Lühidalt öeldes ongi õpetajate palgatõusuks on kolm allikat, milleks on olemasoleva haridusraha suunamine eelistatult õpetajate palkadeks, koolikorralduse reform ning lisaraha riigi- ja kohaliku omavalitsuse eelarvest
Õpetaja töö on tervik – õpetaja ametis peab olema tagatud vääriline tasu. Eesti ühiskond hindab ja peab hindama õpetaja tööd selle ameti vääriliselt. Kuid lõplikud otsused saab teha siiski otsene ülemus, koolijuht, kes peab lähtuma nii kvalifikatsioonist ja oskustest kui ka panusest. Ning paraku tulevad arvesse ka kohalikud poliitilised valikud – kohtades, kus omavalitsus kooli väga kõrgelt hindab, on koolil lihtsam toimida ja oma õpetajaid väärtustada.
