Marianne Mikko: Sookvoodid, sookollid, pudru ja kapsad
„Milline nõme mõte sekkuda turumajandusse! Igavene sotsialist! Täitsa lolliks läinud Brüsseli-tibi!“ kuuleme me.
Rahu, ainult, rahu, härrased. Katsume aru saada, mida ikkagi tahab Euroopa Komisjoni volinik, Luxemburgist pärit konservatiiv Viviane Reding. Kohe hakatuseks teeme selgeks ka selle, et pr Reding pole kunagi mingi kvoodi-lemb olnud. Ent 2012. aasta kevadel tuli ta välja siiski selge ettepanekuga: Euroopa Liidu konkurentsivõime tõstmiseks on vajalik, et börsiettevõtete nõukogudes poleks mehi rohkem kui 60%.
Põhimõte pole Euroopas uus, selle maaletoojaks ja esimeseks rakendajaks oli Norra. Kuus aastat tagasi oli Norra börsiettevõtete nõukogudesse nö evolutsiooni teel jõudnud 19% naisi, pärast kvoodisüsteemi kehtestamist oli naisi nõukogudes 40%. Samal ajal ettevõtete tegevjuhtide suhtes kvoote ei kehtestatud.
Mis muutus Norra ettevõtetes? Nad muutusid kasumlikumaks, innovatiivsemaks ja konkurentsivõimelisemaks. Tõusis organisatsiooni töökultuur ja maad võttis vastastikune lugupidamine. Sõnaga: majandus elavnes ja Norra võitis!
Taanlased teevad Norrat
Just seda Norra head kogemust silmas pidades, asus Euroopa Komisjon juba eelmisel aastal tutvustama sookvoote Euroopa Liidu börsiettevõtete jaoks. Taani kui EL eesistuja korraldas nii veebruari lõpus tööhõiveministrite kui ka märtsi alguses peaministrite hulgas mõttevahetuse, mille käigus kuulati ära erinevate maade praktika. Seal olid arutlusel juba konkreetsed küsimused nagu, mis takistab naistel ettevõtete juhtkondades osalemist või kuidas selliseid takistusi kõrvaldada.
Eesti seisukoht nendes debattides sotsiaalminister Pevkuri ja peaminister Ansipi sõnades oli möödunud sajandi alguse moodi à la Eesti ei näe probleemi ja arvab, et asi laheneb iseregulatsiooni teel. Selles mõttes erines „viie rikkama riigi“ Eesti Lääne-Euroopa turumajanduse ja vanade demokraatiatega maadest, esindades ei enamat kui ühte post-kommunistlikku Ida-Euroopa riiki.
Samas näitab kogu maailma praktika ja ka sellekohased teadusuuringud, et iseregulatsioon ei too märkimisväärselt suuremat võimaluste võrdsust tööturul. Üldiselt on tööandjad nõus, et mitmekesisem personal teeb ettevõtte edukamaks.
Samas, kui uuritakse naiste või näiteks teisest rahvusest või teise nahavärviga inimeste võimalusi on järeldus ühene – ilma tagantsundimiseta võtavad ülemused (reeglina mehed) vastutavatele töökohtadele ka võrdsete kandidaatide puhul tööle ennekõike endasuguseid (reeglina mehi). Irooniline on, et sõnades on ka Eestis tööandjad selgelt väljendanud soovi naisi rohkem vastutavatele kohtadele kaasata.
Soolise võrdõiguslikkuse nõukogu
„Iseregulatsiooni“-ministrid ei esinda ei Eesti reaalsust ega ka Riigikogu liikmete tahet, kes juba septembrikuus nõudsid naiste ja meeste palgalõhe vähendamise konkreetset tegevuskava. Minu kirjalikule küsimusele, kui kaugel on tegevuskava, vastas peaminister Ansip naistepäeva eelõhtul, et tegevuskava töötatakse välja ja millalgi tutvustatakse memorandumit valitsuses. Teisisõnu - ümmargune sisutu jutt, millel pole saba ega sarvi.
Tõsi, üks konkreetne fakt siiski oli selles kirjas küll. Et hiljemalt juuni lõpus tutvustab peaminister ühiskonnale soolise võrdõiguslikkuse nõukogu. Seda nõuandvat organit, mida soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi pidi loodama juba 8 aastat tagasi. Tänavale piketeerima tulnud Eesti haritud naiste survel hakkavad peaministrile asjad pärale jõudma või vähemasti koitma.
Seega - sookvoodid paistavad peagi hoopis uues valguses. Ja me arutame neid teemasid ilkumata. Rahulikult ja kaalutletult. Sest vaata kuidas tahad - meid on ikka kaks sugu, kes soovivad, et Eesti on innovatiivne ja konkurentsivõimeline Euroopa Liidu liikmesriik. Ja lõppeks ei ole kvoodid ju eesmärk, need on vahend tasakaalustatuma tööturu poole, kus inimese võimalused ei ole ette määratud tema meheks või naiseks olemisega. Tänasel päeval on see Eestis parim mulle teadaolev võte, mis peab ka olema ajas piiratud. Näiteks Saksamaa on kvoodid maha võtnud, sest need saavutasid oma eesmärgi.
Meiegi taotlus on, et väikesed Eesti poisid ja tüdrukud ei saaks juba varakult signaali, et nende sugu määrab, mida nad elus saavutada võivad. Me oleme väike riik ja teatud ametikohtadel poolte inimeste välistamine on lihtsalt väga halb Eesti majanduse tulevikule. Nii et kui keegi teab kvootidest paremat lahendust, mis meid edasi viiks, olen seda valmis kuulama ja vajadusel tulihingeliselt toetama.
