JUHTKIRI: Ametiühingud on sama seksikad kui poolik tellis

Suurepärane kõnepidaja ning avalik esineja. Särav ja karismaatiline juht, keda ajendavad nooruslik ind ja usk paremasse homsesse. Või siis Harri Taliga.

Streik on läbi ja nüüd on aeg teha järeldusi ja kokkuvõtteid. Lisaks õpetajate nõudmiste kuulda võtmisele, on aga veel üks aspekt, mida austet ametiühingutegelased samuti analüüsima. Nimelt, miks on nii, et kõrvaltvaatajaile jääb mulje, et ametiühingute tegevuses on veel nõukaaja pärandit? Kas asi on juhtides, kes pärit „vanast“ süsteemist või ongi ametiühing midagi, millel juured nõukaminevikus?

Kui mujal maailmas on ametiühingu liige olemine normaalne ja tavaline, siis meil on see siiani kuidagi negatiivne nähtus. Eks igaüks pea oma mineviku taaka ise kandma, ent ilmselgelt on aeg seda ettekujutust muuta. Vaadakem, mis toimub mujal maailmas - näiteks USA ametiühingul United Auto Workers on 390 000 liiget ning nad on kahtlemata jõud, millega arvestada.

Kuna lisaks nõukaminevikule on kõigile selge, et streikides raha juurde ei teki, tuleb tegeleda enese turundamisega. Ametiühinguid tuleb reklaamida, muuta nad atraktiivseks – müük ja marketing on siin võlusõnad. Kuidas on omale liikmed saanud erakonnad või spordiklubid? Kuidas on teist saanud kaubanduskeskuse kliendikaardi omanik? Aktiivne müük! Tuleb kummutada müüt, et ametiühing on midagi nõukogudeaegset ja a priori halba.

Kuigi põhjamaiselt tagasihoidlik stiil on meile arusaadavatel põhjustel omane, ei pane sellega masse liikuma. Ent vaadakem, kuidas peab kõnesid näiteks Suurbritannia endine peaminister Tony Blair. Temast tulvab sära, energiat ja karismat. Aga mis mulje jätab Harri Taliga? Või Sven Rondik? Verevahetust on vaja.

Kuidas seda kõike saavutada? Võtkem siis näiteks Eesti Haridustöötajate liit. Pandagu etteotsa mõni noor, aktiivne ja teotahteline naisterahvas – nagunii moodustavad enamuse õpetajatest naised – ja saadetagu vanemad härrased auga välja teenitud pensionile.