Sõnade taga on varjus maailmasõda
Armas Toomas Hendrik! Oleme Sinu ja proua Eveliniga mõned korrad kohtunud. Ettepanek öelda „sina” tuli siis, kui tegime Mart Laari otsesaate jaoks intervjuud, seepärast julgen seda ettepanekut tänini kasutada. Niisiis „Sina”.
Sinu vabariigi aastapäeva kõnet kuulasin – nagu enamik Eestit – oma kodus. Mul olid külas minu enesega üsna sarnased talupidajad, kellele serveerisin oma kasvatatud notsut. Jah, mina, mitmendat põlve linnatüdruk, kasvatan oma perele lauale sead ja lambad. Nagu ka teised kõrgharidusega talupidajad, kes teevad Eesti metsade keskel oma peresid elatades tänu IT-võimalustele ka erialatööd.
Toetus pidudeks, mitte eluks
Miks me – mitme kõrgharidusega, mitme inimese eest tööd rügavad, mitme südamega kõigile oma pühendumistele andunud inimesed – oleme nii hirmul? Miks meil on nii tohutud arved ja nii väike sissetulek? Miks me seda sissetulekut püüdes sõidame suurema osa töötasust maha? Miks meie kliendid lähevad üksteise järel pankrotti? Miks...
Mul on kapis kümneid pidulikke kleite, mida võiksin kanda, kui valiksin linnasõidu ja pidutsemise. Aga ma ei tee seda. Lammutan silorulle, veeretan heinapalle, kannan kaevust pangedega vett ja muretsen. Nagu me kõik. Sest lisaks oma argimuredele kuulen-näen telerist ja raadiost päevast päeva ainult katastroofiteateid.
Katastroofiteated sisalduvad ka Sinu sünnipäevakõnes. Sa küsid, mis saab elust Eestis, kui Euroopa Liit laguneb ja euro langeb. Hea sõber, see on meie külades juba juhtunud. Meie siin ei taju vähimalgi määral, et kuulume kuhugi liitu. Teenime oma sissetuleku alati ja ainult alati ise.
Brüssel peaks teoreetiliselt meie algatusi toetama, ent tegelikult otsustavad eestlastest koosnevad komisjonid meie projektide toetamise üle. Toetust ei saa minu hobu- ja loovuskeskus, ei mu sõprade loodetud lastemaad, ei muud tulevikulised projektid. Meie külas elab üks aatomifüüsik, kellel on idee, et iga talu peaks millelegi spetsialiseeruma: kellel mesilased, kellel mustad sõstrad, kellel hakkepuit, kellel lambad, hobused, piimaveised... Ent seni kogetud ja kõrvalt nähtud eitamiste ja alanduste pärast ei taha väärikas härra minna PRIA-de ja EAS-ide kaudu raha küsima. Ta näeb sama, mida mina: raha saadakse saunapidudeks ja väljasõitudeks, mitte tulevikulisteks ettevõtmisteks. Kui teostuks aatomifüüsiku idee mustasõstrapõõsaste kasvandusest, saaksid marjakorjajatena tööd külalapsed. Kui metsategemise jääkidest saaks kohalik kütus, jääks tohutu hulk palgimetsa ahjuhalgudeks tegemata. Kui meil oleks külas tuulegeneraator ja päikesepaneelid... Kui.
Kas Sina tead, miks kõigile neile projektidele öeldakse „ei”? Me tahame oma isamaad asustada ja arendada. Mõtleme ette, mis saab siis, kui nafta on otsas ja praegused energialiigid enam ei toimi. Arutleme, mida teha inimestega, kellel pole enam töökohti, kui kogu maa on automatiseeritud ja tehnifitseeritud. Ent fondihaldajad vaatavad meiesugustele aateinimestele kalanägudega vastu.
Sa räägid, et tänu Euroopa Liitu kuulumisele oleme ka NATO täieõiguslikud liikmed ja meil on turvaline elu. Uudised näitavad hoopis midagi muud: meie mehed saavad iga päev võõrastes sõdades haavata ja surma, on oma peredest eemal. Ja võõrsilt naasjad pole koju tagasi oodatud.
Otsekui kaks presidenti
Sind, president, oleks otsekui kaks. Üks on rahvamakstud riigimees, kes luulutab meile NATO-dest, EU-dest, PRIA-dest – kes tegelikult teevad meile rohkem halba kui head. Teine Sina oled see, kellel samuti on keset Eestit oma talu – ja Sa tead, et isegi Sinu kõrgest palgast ja kompensatsioonidest ei piisa selle ülalpidamiseks.
Oma kõnes väljendusid väga kujundlikult ja õigesti – kui toas on jahe, ei saa keegi teise pealt tekki ära tõmmata, et endal soojem oleks.Miks siis Kreekad tohivad meie pealt teki ära tõmmata? Miks meie peame kannatama kõigi üleujutuste, maalihete-värinate, metsatulekahjude ja liikluskatastroofide all, mis toimuvad mujal maailmas? Ilmselt sellepärast, et oleme osalised kolmandas maailmasõjas. Meie elust kaob nii elekter kui ka tehnika, nii nafta kui ka internet – ja me peame selleks väga kiiresti valmis olema. Sinu vagadusele ja leplikkusele manitsev pühadekõne, president, peitis oma leebe tiiva all just seda tõde ja paratamatust. Miks Sa seda otse välja ei öelnud?
Millest Sa, president, meile järgmisel aastal räägid, kui ka siis ei ole Sinu iidol-EU rahade eest püstitatud päikesepaneele ja tuulegeneraatoreid ning Eesti pole ikka veel eri aladele keskendunud taludega kaetud? Kirjeldad Sa siis Hiina küüslauku ja Hispaania õuna, mida meie külapoodides müüakse? Jutustad kümnetest tuhandetest inimestest, kes on Eestist lahkunud ja võõrsile inimväärset elu elama läinud? Või mälestad seda väikest ja ilusat Eestit, mille presidendiks võõrsilt tulid – ja mille hukku kõrvalt vaatasid, sõnu tegid ja abitult oma rahvale järele lehvitasid?
Keegi meist ei toetu juba mõnda aega enam riigile. Me kõik teame, et loota on vaid iseendale. Kindlasti mitte Brüsselile ega Washingtonile. Kui meil on tuleval aastal õnne veel Sind vabariigi aastapäeval televiisorist vaadata, tuleta meid meelde. Tuleta meelde inimesi, kes – ülikoolidiplom ees ja erialatöö taga – veeretavad heinapalle ja silorulle. Tuleta meelde neid, kes ostavad laste toiduraha arvel kütuse, millega külateed puhtad hoida. Tuleta meelde loomi, keda armastades kasvatati – ja ära söödi. See on elu.
